7-tunnine filmielamus: kõik teed viivad eikuhugi

Mõnikord on Béla Tarri võrreldud ka eestlastele hästi tuntud Andrei Tarkovskiga.  FOTO: Filmikaader

Teos algab: «Ühel oktoobrilõpupäeva hommikul, veidi enne seda, kui armutult pikkade sügisvihmade esimesed piisad asula lääneservas soolasele pragunenud maapinnale langesid (et haisev mudameri seejärel kuni päris esimeste külmade saabumiseni põlluteed läbimatuks ja seega ka linna ligipääsmatuks muudaks), ärkas Futaki selle peale, et kuulis kellahelinat.» See on Siiri Kolka suurepärane tõlge 20. sajandi teise poole maailmakirjanduse ühest tähtsamast teosest, ungarlase Laszlo Krasznahorkai debüütromaanist «Saatana tango», millest Béla Tarr tegi 1994. aastal filmi, teosena ilmselt veelgi kuulsama.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Béla Tarri filmiga on umbes samasugune olukord nagu Mount Everesti otsa ronimise või Mariaani süvikusse sukeldumisega, ainult selle vahega, et Béla Tarri filmist võib ka vaene inimene osa saada. Rohkemad teavad seda filmi, vähemad on näinud või isegi söandanud vaadata.

Ei olnud see esimene kord, mil «Saatana tangot» Eestis kinoekraanil näidati – nullindate keskel näidati ka, samuti Sõpruses, mu sõber käis tookord ja soovitas nüüd tungivalt vaatama minna. «Saatana tango» on nüüdseks oma pea 30-aastase eluea vältel korjanud üsna palju publikut – kultusfilmi maine aitab sellele kaasa ka –, ja Tarr ongi öelnud, et kui kommertsfilmid teevad oma publiku ära paari nädalaga, siis tema film on liikunud aeglaselt, kuid järjepidevalt ja kogub ilmselt täiesti arvestatava hulga vaatajaid, aga teeb seda umbes näiteks 40 aastaga.

Millegipärast arvasin Sõpruse juurde jõudes, et rahvast on rohkem ootamas. Kas joostakse kino rasked uksed maha või mitte, olin mõelnud, kuigi tõe huvides mainigem, et ikka naljaga pooleks. Nii et maha ei joostud, aga tubli kolmveerand saali tuli lõpuks ikka täis. Filmi pikkust, aeglust, naturalistlikkust ja seega eeldatavat nõudlikkuseastet arvestades on see päris hea tulemus.

«Saatana tangot» vaatama asudes võivad mõtted ja tajud ja kehahoiakud olla sätitud ka punkti, mis eeldaksid, et kohe kohtutakse millegi kaalukaga, ja selline asi tekitab paratamatult pinget – Kultuuri või Suure Teose vastuvõtmise pinget. Enne seanssi anti teada, et filmile tehakse kaks vaheaega ja pakutakse šampust. Mis ei lähe küll kokku režissööri sooviga, sest tema tahaks, et film ikka ühe jutiga ära vaadataks. Seega tehti väike kompromiss, mille osas ma polnud kindel, kas see mulle meeldib või mitte.

17.10.2020 20.10.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto