K, 6.07.2022

Juhtkiri ⟩ Sõna loob kõik

Postimees
Sõna loob kõik
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 10
Foto: Arvo Meeks

Ühes on ühel meelel kogu meie poliitiline spekter: Eesti on demokraatlik riik. Ent teooriast praktika juurde asudes tekivad erimeelsused. Kuna arusaam praktilisest demokraatiast võib ilmneda erinevana, aitab olukorda setitada pilguheit poliitilise filosoofia ajalukku, sest pole midagi uut päikese all, mida meie poliitilised esiisad Vanas või Uues Maailmas poleks olude sunnil pidanud arutama.

Üheks toimiva demokraatia aluspõhimõtteks on õigusriik, kus kõik on seaduse ees võrdsed. Sama põhimõte kajastub Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvis 12, mis sätestab: «Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.»

Järgmine oluline põhimõte on võimu vaheldumine vabade valimiste teel, kus kodanikeks-valijaiks on võimalikult suur osa ühiskonna liikmetest (tuletame meelde, et Vana-Kreeka demokraatias ei võinud valida naised, orjad ja välismaalased). Võidavad need, kes saavad rohkem hääli, ning senini võimul olnud taanduvad rahumeelselt, kuid nende kodanikuõigused on jätkuvalt kaitstud. Üldlevinud praktiline demokraatiaprintsiip näeb ette, et enamus ei saa vähemuselt hääletuse teel ära võtta nende õigusi ühiskonnas. See viiks paratamatult kõikide sõjani kõikide vastu, bellum omnium contra omnes, millest pääseb moodsa lääne demokraatia ühe esiisa Thomas Hobbesi hinnangul vaid ühiskondliku kokkuleppe abil.

Ja selliseks kokkuleppeks on põhiseadus, mis on Eesti Vabariigil välja kukkunud üsna hea ning ajaproovile vastupidav. Tulemuseks on olukord, kus kõik meie inimesed tunnevad end riigi ees turvaliselt, ja nii see peabki olema. Või peakski nii olema.

Sest kahetsusväärselt on viimastel aastatel inimeste seksuaalne sättumus rakendatud poliitilise vankri ette; seda nii ühelt kui teiselt poliitilise spektri poolelt. Selline olukord on osutunud poliitiliselt kasulikuks nii seksuaalvähemuste pooldajatele kui vastastele, kuid on kõike muud kui abiks seksuaalvähemustele endile. Kuigi inimeste intiimelu teemal poleks ju poliitikutel mõtet midagi vaielda või veelgi vähem – referendumil otsustada.

Samal ajal tuleb mõista, mis ärritab traditsiooniliste pereväärtuste eest seisjaid või kristlikke ringkondi, kus abielu on sakrament. Jah, meie riik on ilmalik ja pole seotud ühegi konfessiooniga, kuid meil on usuvabadus, mistõttu tuleb austada usklike arusaamu. Võtmekohaks on see, kuidas riik – ja poliitikud – suudaksid leida osapoolte vahel kompromissi ning vältida ühiskonna jätkuvat lõhestumist.

Selliseks kompromissiks võiks olla samasooliste paaride tsiviilkooselu seadustamine viimaks viisil, millest neil oleks abi oma asjade korraldamisel, mõeldes kasvõi ühisele tuludeklaratsiooni koostamisele või pärimisasjade korraldamisele. Selline kooselu oleks seaduse ees abieluga võrdne, kuid välditaks sõna «abielu» kasutamine. Verbum creat omnia ehk sõna loob kõik.

Sõna loob kõik, aga võib kõik ka kaotada: praegusel juhul, mõeldes Mart Helme sõnavõtule seksuaalvähemuste kohta, vähemuse usu õiglasesse ja heasse riiki.

Märksõnad
Tagasi üles