R, 9.12.2022

INTERVJUU ⟩ Auto on Tartus saatanast. Kas on ikka?

Jüri Saar
, arvamustoimetaja
Auto on Tartus saatanast. Kas on ikka?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Tartu linna­insener Mati Raamat on sage rattasõitja ja leiab, et Tartus on  ruumi kõigile liiklejaile, kui olla üksteise vastu viisakas ja mitte liiga pretensioonikas.
Tartu linna­insener Mati Raamat on sage rattasõitja ja leiab, et Tartus on  ruumi kõigile liiklejaile, kui olla üksteise vastu viisakas ja mitte liiga pretensioonikas. Foto: Sille Annuk

Linnainsener Mati Raamat tekitas hiljaaegu väikse raputuse, kui Tartu uue üldplaneeringu arutamisel esines mõtteavaldusega «Meie pole seadnud eesmärki autoliiklust vähendada, autoliiklus on igapäevavajaduste rahuldamiseks». Oli imestamist, et kuidas ikka muutused nii raskelt tulevad, et kas see on meeskonnamängijalik – Tartu rõhutab ju arengudokumentides vajadust panna autostumisele piir, olla keskkonna- ja kliimahoidlikum. Mis siis juhtus?

Sellest vahedast tsitaadist ei saa mööda vaadata, päris üllatus see ka polnud.

Küsimusi oli seal arutelul nii- ja naasuguseid. Põhiliselt, et mida teete kergliikluse edendamiseks, kuidas ikka rattarajad oleksid. Tegelikult on meie töö mõte linnavalitsuses hoolitseda kõikide eest. Nende eest, kes käivad jala, nende eest, kes sõidavad rattaga, ja et ka need, kel vaja autoga liikuda, oma tegemised tehtud saavad.

Ma näen ju iga päev, kuidas teeme koostööd ratturitega. Annelinna kergliiklustee ja Vaksali kergliiklustee marsruutide valikul ja projektide viimistlemisel on osalenud hulk inimesi, kes esindavad erinevaid liiklejaid. Ükski objekt ei sünni nii, et keegi laseb sõrmega nipsu ja siis tuleb asfaldilaotur. Seda kõike koosolekul kirjeldada tundus lootusetu.

Aga jah, mõned inimesed on väljendanud ideed, et mujal maailmas on tehtud ja teeme meie ka nii, et keerame autoliiklusele igal pool kraanid kinni, teeme selle võimalikult kehvaks, küll hakkavad kõik siis teisiti liiklema. Ma ei arva, et see oleks õige tee. Pigem pakume võimalusi teisiti hakkama saada: korraldame ühistransporti ümber, arendame kergliiklust. Kasvõi rattaringlus näitab, et kui anda võimalus, leiab see ka kasutamist. Muidu need inimesed liiguksid ju teisiti.

Praegu tunnevad end Tartus ahistatult vist enam-vähem kõik. Jalakäijad ratturite pärast, siis ratturid, ka autojuhid, kes ei mahu viadukti piirkonna ehituse tõttu Riia tänaval sõitma. Ametlik hoiak on, et ühistransport ja kergliikumine on eelistatud. Kas linnavalitsus ahistab kedagi või eelistab kedagi?

Kas ahistamine päris õige sõna on. See on ka natuke paratamatu, aga jah, kõik tunnevad end üksteisest häirituna, sellega ma olen nõus. Jalakäijad on häiritud sellest, et jalgrattureid on rohkem. Autojuhid sellest, et jalgrattureid on rohkem. Jalgratturid sellest, et autod liiguvad liiga kiiresti ja jalakäijad liiga aeglaselt. See on kiiruste küsimus suurel määral. See on paratamatu selles mõttes, et ilmselt ongi muutused toimumas.

Ikka olen ise ka rattaga sõitnud. On ka keerulisi olukordi esinenud. Põhiliselt selle pärast, et ise olen kiirustanud. Kui olen rahulikult sõitnud, on autojuhid üliviisakad, korduvalt on andnud eesõiguse ka siis, kui mul eesõigust pole: sõida, ma jõuan küll! Nüüd tulin mööda Näituse tänavat – kõik autojuhid hoiavad rattaraja vaba. Liiklejad on väga viisakad, aga üks olulisimaid küsimusi on jalakäijate ja ratturite suhtlus, turvatunne ja koosliikumine. On hädavajalik sõbralikult koos olla, et rattureid tuleks juurde.

Auto on saatanast teatud inimestele ja teatud piirini. Omad asjad saan aetud, siis on okei. Aga kui teisel inimesel on teised vajadused, siis ei ole okei.

Ei liikle ju masinad, ikka inimesed. Ratturite ja jalakäijate konflikt on justkui uudne – kasvamise küsimus? Kõndijail ja rattaga sõitjail ei tarvitse olla juhiluba ega teadmisi liikluseeskirjast. Hoolimatus?

Liiklusseadustik on küllalt loogiline, harjumuspärane. Kui me ka kõiki märke ei tunne, siis parema käe reegel ei tohiks meie kultuuriruumis olla probleem neilegi, kes juhiluba teinud pole.

Küsimus on minu meelest just nimelt selles, kuidas inimene majast välja astub. Kas astub hea tujuga ja osavõtlikult või tal on murekorts kulme vahel. Kui oled mures, häirivad igasugused pisikesed asjad. Lähed sirge laubaga, oledki osavõtlik ja andestav, kui teine eksibki. Näiteks on 18-aastane ja sõidab ikkagi kõnniteel jalgrattaga, sest ta ei julge autode juures sõita. See ei ole liiklusküsimus, see on kultuuri küsimus.

Ja kahtlemata on teine pool planeerimis- ja projekteerimisülesanne. Ikka on meil nii, et tahtsime parimat, aga välja tuli, nagu tuli. Isegi värske Vanemuise ja Ülikooli tänava kasutaja tuleb ja kurdab, et valesti on.

Olen kogu aeg rattakasutaja. Mõnel aastal vähem, mõnel rohkem. Mina ei saa sellest aru, et kõik on halvasti. Küll on äärekivide probleem, küll on tänavate hooldamise probleem. Jah, tõesti ideaalset pilti meil Tartus ei ole, sellega olen nõus. Aga need asjad, mis on ehitatud … On jah, erinevad. On Võru tänav Aardlast postimajani, aga las ta siis olla.

Kui alustan rattasõitu Pauluse kalmistu juurest, lähen Võru tänavalt Ringteele, siis Ihaste sillale ja kesklinna tagasi, mul nagu ei olegi sellist ristumist autoteega, mis oleks halvasti. Aga ometi on ka seda marsruuti kritiseeritud. Ka Annelinna ühendust kesklinnaga on. Mina ei saa aru, mis halvasti on. Minu meelest on tänavatel ruumi küll, et iga liikleja otsiks endale sobiva kiirusega ohutu liiklemiskoridori. Ta leiaks ka.

Ma ei ole väga pretensioonikas – kui ruum on selline, siis kasutan nii, nagu on. Asjad ei pea tingimata olema nii, nagu mina õigeks pean. Ma ei ole kunagi tahtnud olla arvamusliider. Need, kes loetlevad, mis kõik on halvasti, kujutavad ette, et nemad teavad, kuidas peab olema. On hea, et meil on koostöö inimestega väljaspool linnavalitsuse struktuuri. Ükski inimene ei tea kogu tõde. Koos saame vastuseid.

Autode demoniseerimisest. Vabaduse puiestee, autovaba puiestee, autovabaduse puiestee, ajuvabaduse puiestee – erinevad nimetused, aga ega seal ju muud ei olnud kui avaldus, et auto on halb. Vahetult enne Rally Estoniat, mis kuulutas, et auto on kõige toredam asi. Minu jaoks on siin taustal varasemast Tuglase silla probleemistik – teie olete kaitsnud, et seda silda on vaja, võitis teine seisukoht –, nüüd sadamaraudtee ala kasutamine ja Ujula tänava pikendamise teema.

Kui räägin sadamaraudteest või ka Tuglase sillast, siis ma mõtlen, et seal on ruumi kõigile. Kui on sild, siis see on ühendus kõigi jaoks. Kui on tänav, on ruumi kõigi jaoks. See peaks nii olema.

Auto on saatanast teatud inimestele ja teatud piirini. Omad asjad saan aetud, siis on okei. Aga kui teisel inimesel on teised vajadused, siis ei ole okei. See suhtumine ei ole minu meelest päris õige. Aga sellist suhtumist kahjuks on.

Aga need on väga head näited. Kuu aega on meil autovabaduse puiestee ja siis nädal otsa ralli. Autovabaduse puiesteega ongi nii, et ühelt poolt pärg kaelas, teiselt poolt rusikas taskus. See näitas, et midagi hullu ei juhtunud.

Kultuuriliselt tegi Tiigi seltsimaja väga ägeda töö. Kahjuks ma ei näinud seal pargi avamist jõele. Pigem lõikas see autovabaduse puiestee oma tegevustega pargi jõest ära. Aga see oli siiski positiivne. Kuid paljud inimesed kannatasid, nende igapäevane elu oli häiritud.

Mulle autovabaduse puiestee juures just see ei meeldinud, et idee alge põhines sellel, et keerame aga selle autoliikluse kinni, mis nad sõidavad. Mulle oleks meeldinud lähenemine, et teeme selle vahva asja ja paraku peame siis liikluse kinni panema.

Aga ikka jäävad mõned asjad. Ma ei arva, et on õige, ühes käes saksofon, seljas tšello ja laps rattaga järel, minna sinna muusikakooli.

Väga hulle ummikuid nagu suurlinnades meil siiski ei ole. Väga paljud mured lahendaks Ringtee ühendamine Tiksoja silla kaudu ja Raadil.

Narva mägi ja Puiestee piirkond ikka on tipptunnil keerulises seisus, Lai tänav ka. Õnneks ei ole meil klassikalist ummikut, on lihtsalt väga aeglaselt liikuv autode vool. Selles mõttes on hästi, et kõik veel jõnka-jõnka liigub. Ujula tänav ei lahendaks seda muret. Tiksoja sild oleks väga hea. Samamoodi hea, nagu Ihaste sild tõmbas Ropka tööstuse linnajao käima. Enam sealt arenduskrunte ei leia, ka tikutulega otsides mitte.

Saan aru inimestest, kes on ostnud korteri Aruküla tee nõlvale ja kujutavad ette, et loodus peabki nii jääma. Aga see on linn. Kvissentalist kesklinna saaks otsemini Ujula tänava kaudu. Minu jaoks tänav ei ole koletis.

Sadamaraudtee kohta on lähedal elavad inimesed varem ka öelnud, et kuulge, tehke sellest üks suusarada. Vaata kui vahva. Aga linnal on muud funktsioonid. Suusatamas võib ju käia metsas, miks peab seda tegema majade vahel? See tänav oli selleks mõeldud, et kogu liiklus ei peaks kesklinnast läbi minema. Et oleks Riia tänava ühendus Võru tänava ja Turu tänavaga. Kui üksmeelselt otsustatakse, et see on väga halb mõte, siis tuleb leida teised lahendused.

Tuglase ja Ropka silla kõrval on loobumisi olnud teisigi, näiteks Pika tänava läbimurre Narva maanteeni. Tänavakoridor on hoitud selleks lai, aga ühiselamu ongi nüüd ees.

Need on head näited, milleni viib ebajärjekindel planeerimine. Sangla tänav on ka selline. See on nii, et keegi on mingi arengu kavandanud ja siis on leitud, et ei ole õige. On valitud teine suund. Ega keegi ei tea, mis see õige on.

Tuglase sild läheks muidugi puhkealast läbi, samas Sõpruse sild ei lõika sealset puhkeala pooleks, kergliiklus saab läbi, silla all on kontserte. Taimed silla all ei kasva, aga elu see ei takista. Ka Ihaste silla alt lähevad läbi kergliiklusteed ja rajad.

Sõidan autoga, ka rattaga, jooksen palju. Mulle meeldib autota. Aga kui mõtlen linna piiridest välja, siis ma ei saa aru, kuidas saab autota. Tartu lahendab autostumise hädasid enesekeskselt. Aga Tartu mõju tõmbekeskusena on laiem Tartumaastki. Teie tsitaadi teine pool oli, et auto on igapäevavajadusteks. Kus on autole alternatiiv?

Tasulise parkimise ala laiendamise mõju on selgelt näha – parkivatest autodest ummistuvad järgmised alad. Kui meil oleks tõsine häda ja keelaksime kogu linnas parkimise, siis suur osa probleemist muunduks. Inimesed hakkaksid otsima võimalust tulla linna autota, sest seda pole kuhugi panna ja auto hoidmine oleks väga kallis. Aga peaksime siis midagi vastu pakkuma.

Probleem on selles, et linna sisse tulevatel teedel ei ole suuri parkimisalasid võimalik tekitada, et edasi sõita busside või ratastega. Ei saa arvestada sellega, et Lõunakeskusesse tulevad parkima Valga poolt tulijad. See on eramaa. Praegu sellest veel probleemi ei ole, aga me ei saa kindlad olla, et nii jääb. Mõte on, kuidas asi lahendada, aga ma ei näe ressurssi. Ei näe maad ega raha. Oleme Tartu valla ja Kambja vallaga lahendust otsimas. Vallad ei eita probleemi, aga lahendust ei paista. See on väga suur liiklusmaht, mis linna lähedalt maalt tuleb.

Aga ikka jäävad mõned asjad. Ma ei arva, et on õige, ühes käes saksofon, seljas tšello ja laps rattaga järel, minna sinna muusikakooli. Inimestel on sellised soovid, et lapsed saaksid haritud. See nõuab tegelemist. Kui me ise oma lastega ei tegele, ei tegele keegi. Kui see on väga ebamugav, siis kas see ikka peab nii olema.

Märksõnad
Tagasi üles