N, 1.12.2022

Julia Rebase: Akrestsina-Kuropatõ – mitte kunagi enam

Julia Rebase: Akrestsina-Kuropatõ – mitte kunagi enam
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Julia Rebase
Julia Rebase Foto: Erakogu

Selle aasta Valgevene presidendivalimistele järgnenud päevadel tulid valgevenelased tänavatele, et avaldada rahumeelselt meelt presidendivalimiste võltsitud tulemuste vastu. Üks esimestest meeleavaldustest kandis nime «Akrestsina-Kuropatõ: mitte kunagi enam», kirjutab Eestis elav valgevenelanna Julia Rebase. 

Tegemist on väga sümboolse loosungiga, mis eestlasele võib-olla ei ütle midagi, kuid valgevenelaste jaoks on sellel suur ajalooline tähendus ja kahjuks ka meie rahvaid ühendav taust.

Akrestina on tänu meediale viimastel kuudel eestlastele tuttavaks saanud. Tegemist on Minskis asuva kinnipidamisasutusega, kuhu tuuakse arreteerituid meeleavaldajaid. Eriti tuntuks sai see koht valimistejärgsetel päevadel, kui seal rakendati rahumeelsetel meeleavaldustel kinni peetud inimeste suhtes jõhkrat vägivalda. Oleme näinud pilte Akrestinas läbipekstud inimestest, vaadanud videoid inimeste jõhkratest kinnipidamisest, neile kinnipidamisel ja vanglas tekitatud vigastustest, kuulanud nende lugusid alandamisest, piinamisest, vägistamisest, aga ka kohtute ebaseaduslikult langetatud otsustest.

Vähesed on aga kuulnud Kuropatõst. Kahjuks leidub ka Valgevenes inimesi, kes pole sellest kohast kuigi teadlikud. See ei ole sugugi üllatav, arvestades, kui palju on võimud teinud, et rahvas võimalikult vähe sellest kohast teaks. Tegemist on ühe kohutavaima kommunismi kuriteo toimepanemise kohaga Valgevenes – massimõrva hauakohaga, kus sadades massihaudades lebavad sajad tuhanded represseeritud.

3. juunil 1988 ilmus ajalehe «Litaratura i Mastactva» Zjanon Paznjaki ja Jauheni Šmõgalou kirjutatud artikkel nimega «Kurapatõ, surmatee» (Курапаты – дарога смерці). See artikkel rääkis esimest korda loo mõrvadest, mida NKVD Kurapatõ metsas toime pani.

Sellel lool oli riigis kolossaalne vastukaja. Selle tulemusena algatatud kriminaaljuurdlus tegi kindlaks, et aastatel 1937–1941 maeti NKVD hukkamiste ohvrid Kurapatõsse. Eri hinnangutel lasti Kurapatõs maha 30 000 – 250 000 inimest.

Pazniak kirjutas oma artiklis: «1970. aastate alguses oli Minski põhjaservas veel alles küla nimega Zjaljonõ Lug. Seal elavad vanad inimesed rääkisid lugusid, kus aastatel 1937–1941 toodi inimesi veoautodega iga päev Kurapatõ metsa ja igal õhtul oli külast kaks kilomeetrit põhja pool kuulda tulistamist. Kurapatõ mägedes kasvas vana okaspuumets, mida ümbritsesid laialehelised puud ja tihnikud. Umbes 10–15 hektarit okaspuistust oli ümbritsetud üle kolme meetri kõrguse aiaga. Aia taga olid valvurid ja koerad. Inimesed toodi sinna mööda kruusateed, mis kulges Lagoiski maanteelt Zaslavje suunas. Nad kutsusid seda varem surmateeks...»

Märksõnad
Tagasi üles