Tartu Ülikoolist alguse saanud uurimised lahendasid koroonaviiruse ajukahjustuste müsteeriumi

Koroonaviiruse ogavalk (kujutatud punasega) seondumas pärast furiini poolt lõikamist neuropiliin-1 valguga. Erkroheline sillake kujutab furiiniga lõikamise tagajärjel tekkivat CendR peptiidi. Värsked teadustööd näitavad, et see neuropiliin mängib viiruse inimese rakkudesse sisenemisel tõenäoselt suurt rolli, mida keegi varem ei teadnud. Foto: Peter ja Ryan Allen (USA)

Tartu Ülikooli nanomeditsiini professor Tambet Teesalu kümne aasta tagune töö viis nüüd uue peatüki avamiseni koroonaviiruse käitumise mõistmises, sest saadi jälile põhimõtteliselt uuele võimalusele, kuidas viirus inimese organismi tungib. See aga võib avardada ravivõimalusi.

Alates koroonakriisi algusest on teadusuudistel silma peal hoidnutel selged kaks mõistet: «ogavalk» ja «angiotensiini konverteeriv ensüüm 2», lühemalt ACE2. Need kaks on teineteisele nagu lukk ja võti. Esimene tähistab viiruse pinnal turritavaid ogasid, mille abil viirus inimese rakkudesse tungib ning mille vastu on suunatud lõviosa arendatavatest koroonaravimitest ja -vaktsiinidest. Teine tähistab inimese raku valku, millele ogavalk kinnitub, et sisse tungida. Ogavalk ja ACE2 on seni olnud koroonaviiruse mõistmise A ja O.

Kaks tippteadusajakirjas Science ilmunud eraldiseisvat teadusuuringut näitavad aga, et elu on palju keerulisem, ning toovad ACE2 kõrvale veel teisegi «luku», mille ogavalk lahti muukida suudab.