Sel aastal tähistatakse biotehnoloogiliste kultuuride väikest juubelit – 25 aastat on maailma tootmispõldudel kasvatatud sorte, mille omadusi on inimene muutnud geenitehnoloogiliste võtetega. Lisaks oli äsja Euroopa biotehnoloogia nädal, kus 16 Euroopa maad korraldas üle saja ürituse, et tutvustada ja selgitada biotehnoloogia uusimaid saavutusi ja arengusuundi.
Kahjuks Eestis sellest suurt kuulda ei olnud ja ka suhtumine on kahetine. Kõik inimese genoomiga seotud andmete kogumised ja uuringud on au sees, põllutaimede biotehnoloogia on aga halva varjundiga ja maheviljeluses lausa keelatud. Siiski on meil vähemalt kasulik teada, mis mujal maailmas selles vallas toimub.
Biotehnoloogilisi kultuure kasvatatakse maailmas ligi 200 miljonil hektaril ja nende osatähtsus põllupinnast on globaalselt 14% ringis. Suurem osa on USAs 50% ja Brasiilias 60%, veidi vähem Argentinas, Kanadas ja Indias. Kogu maismaast moodustab see pind aga vaid 1,3%.
Kultuuridest, mida praegu põldudel kasvatatakse ja mida biotehnoloogia abil on parandatud, moodustavad aga neli olulisemat üle 95%. Need on sojauba 95,9 miljonil hektaril, mais 58,9, puuvill 24,9 ja raps 10,1 miljonil hektaril. Kui võrrelda neid selle alusel, kui suure osa biotehnoloogilised sordid moodustavad kogu kultuuri kasvupinnast, siis sojal on see näitaja 78%, maisil 30, puuvillal 76 ja rapsil 29%.
Esmalt võeti GMO-kultuuride vallas kasutusele umbrohutõrje. Sooviti vaid ühe herbitsiidiga kõrvaldada põllult kõik teised konkureerivad taimed, et alles jääks vaid seda preparaati taluv sort. Glüfosaadikindlad sordid on enam levinud biotehnoloogiliste kultuuride kasutusala, kuid ühekülgse pritsimise tõttu on hakanud levima sellele tootele resistentsed umbrohuliigid. Probleemi lahendusena on mõne viimase aasta jooksul tulnud kasutusele ka herbitsiidi Dicamba taluvad sordid.
Teine suund nende kultuuride juures on taimekahjurite tõrje. Muudatused kultuuride geneetikas on suudetud teha nii, et taimed ise sünteesivad looduslikku insektitsiidi, mis troopilises kliimas on eriti oluline puuvilla ja maisi kasvatamisel, millel on väga palju spetsiifilisi kahjureid. Paljudes uuemates sortides on nii herbitsiidi taluvus kui ka kahjurikindlus samal ajal.
Edaspidised suunad GMOs on olnud saagikuse suurendamine, efektiivsem lämmastiku ja vee väärindamine ja muidugi saagi kvaliteedi parandamine. Esimene näide oli A-vitamiini sisaldav riis ehk nn kuldne riis, mis on olnud juba paarkümmend aastat. Üks viimased huvitavaid aretisi on õunad, mille lõigud õhu käes ei tumene.
Uusimad biotehnoloogilised sordiaretusvõtted võimaldavad teha taimede geneetikas väga täpseid ja väikeseid muudatusi.
Uusimad biotehnoloogilised sordiaretusvõtted võimaldavad teha taimede geneetikas väga täpseid ja väikeseid muudatusi. Enam tuntud võte, mida nimetatakse ka DNA kujundamiseks või parandamiseks, on tuntud lühendina CRISPR. Selle meetodi üks viimase aja uusim aretis on Hispaania teadlaste loodud gluteenivaba nisu, samuti väga suure oleiinhappesisaldusega sojaõli, mis on lisaks kolm korda pikema säilivusajaga.
Värskeim biotehnoloogia uudis tuli Argentinast, kus lubati tootmispõldudele esimene põuale vastupidavam biotehnoloogiline nisusort. Puhas mage vesi on maailmas tervikuna suurim saaki limiteeriv faktor ning väiksema veehulgaga tulemust andvad kultuurid on suureks abiks taimekasvatajatele.
Kui GMO arengus oli Hiina tagasihoidlik, siis nüüd uute suundade väljatöötamisel on nad juhtival positsioonil 541 projektiga, USAs toimib 387 ja Jaapanis 81 projekti.
Kõiki uusi asju tuleb hoolikalt uurida ja enne kasutuselevõttu nende mõju hinnata.
Biotehnoloogilised kultuurid on maailma põldudel olnud 25 aastat, kuid EL peab neid senini oma põldudel mittesoovitavaks. Samas kasutada taoliselt kasvatatud toodangut lubatakse. Näiteks 80% ulatuses katame oma taimse proteiini vajaduse imporditud biotehnoloogilise sojaoaga. Koguseliselt on see ligikaudu 34 miljonit tonni aastas Brasiilias, Argentinas, USAs kasvanud sojat.
Lõpmatult ei saa aga teaduse arengut ignoreerida, sest ELi ja muu maailma lõhe taimekasvatuse biotehnoloogia teadmiste ja praktika vahel aina kasvab.
Käesoleva aasta Nobeli keemiaauhinna pälvisid Emmanuelle Charpentier ja Jennifer A. Doudna, kes arendasid välja biotehnoloogia uue CRISPR/Cas9 meetodi, mis võimaldab ülitäpseid geenide muudatusi. Loodetavasti on auhinnast abi ka ELi otsuste ümbervaatamiseks, millega meetod keelatuks arvati.