Meelis Pärtel: kui metsa elurikkus oskaks rääkida

Meelis Pärtel. FOTO: Margus Ansu

Ka metsa elurikkus vajab üldplaneeringut, mis vaatleb kogu piirkonda tervikuna, kirjutab Tartu Ülikooli botaanika professor Meelis Pärtel.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Elurikkus paistab välja kui looduskaitseline tehniline mõõdik, aga tegelikult hõlmab see suurt seltskonda elusolendeid, kellel kõigil on oma elulised vajadused. Kui metsa elurikkus oleks ühiskonna osa, oleks neil oma sõna sekka öelda ka metsadebatis. Ökoloogid suudavad elurikkuse keelt kuigipalju tõlkida. Kasutades teadmisi enda ja kolleegide teadustöödest, tooksin siin esile metsa elurikkuse kolm peamist sõnumit, mis on üllatavalt samasugused, kui on olnud Eesti inimühiskonnalgi.

Esiteks on Eesti metsade elurikkuse mureks korteripuudus. Vaadeldes Eesti aerofotot, saame aru, kui palju on looduslähedase metsaga seotud elurikkusel viimastel aastatel elupinda kadunud. Elurikkuse jaoks on tähtis, et lisaks aastase raiemahu tihumeetritele arvestataks nende elupinna suurust – kui palju on looduslähedast metsa. Teadlaste seiratud elurikkuse trendid näitavad, kelle elupaikadest Euroopa ja ka Eesti maastikes praegu suur puudus käes on. Kõige kehvemas seisus ongi just vanade puude ja põlismetsadega seotud elustik, samuti õiterohkete niidukoosluste asukad.

21.10.2020 23.10.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto