Pärast on kõik teisiti: lunastuse võimalikkusest Utoopias

Dmitri Kosjakov lavastuses «Utoopia». FOTO: Nikolai Alhazov FOTO: Nikolai Alhazov

Vene Teatri uuslavastus «Utoopia» on lugu minevikku kinni jäämisest, lunastusest ja tuleviku võimalikkusest. Teksti autor on üks tähelepanuväärsemaid praegusaegseid vene näitekirjanikke Mihhail Durnenkov, keda Eesti publik teab kahe lavastuse kaudu: «(Kõige) lihtsam meetod suitsetamisest loobumiseks» (2014, Von Krahli teater koostöös Vene Teatriga) ning EV 100 programmi kuulunud «Hipide revolutsioon» (2018, Ugala ja R.A.A.A.M-i koostöö). «Utoopia» eest pälvis Durnenkov mullu Venemaa Kuldse Maski teatripreemia. Näidend on nüüdisteatrile omaselt lühikeste, teravate repliikide ja kiirete pööretega, pea olematute remarkidega tekst, mis ei mängi end lihtsasti ise lahti.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Näidendi, mille Sven Karja tõlgitud teksti eestlased kuulevad teatri väikeses saalis kõrvaklappidest, on lavastanud Karl Laumets. Lugejale meenutuseks: Laumets pälvis Vanemuise teatris tehtud «Kalevipoja» eest mullu parima lavastaja aastapreemia. Kaasamõtlejaks ja -loojaks on Laumets taas kutsunud lava- ja valguskunstniku Kristjan Suitsu (parima kunstniku aastapreemia tänavu).

«Utoopia» tegevus käivitub, kui keegi Kirill (Dmitri Kosjakov) teeb umbjoodik Ljohhale (Igor Rogatšov) ja tema endisele naisele Nadjale (Tatjana Manevskaja) ettepaneku, millest viimased ei saa keelduda: taastada nende juhtimise all viisteist aastat tagasi tegutsenud joomaurgas Utoopia (mida baariks olevat palju nimetada). Kampa võetakse ka vahepeal pildilt kadunud olnud narkosõltlasest poeg Jura (Eduard Tee) – milline perekondlik taasühinemine!

Kui loo jooksul domineerivad pigem jõulised meeskarakterid, siis selle lõpu võti on Nadja käes, keda Tatjana Manevskaja mängib pigem lihtsa hingelise naisena. Nadja on naine, kelle jaoks usk on kui pingule tõmmatud niit, mis teda elus vee peal hoiab. Vene Teatri noorema põlvkonna näitlejal, Viljandi teatrikooli lõpetanud Eduard Teel on vaja mängida segaduses ja tõrksat narkosõltlast – võibolla mitte ülemäära põnev väljakutse, kuid Tee saab intensiivsete karjete ja kõnepursetega veenvalt hakkama.

Igor Rogatšovi kainel joodikul Ljohhal on sarmi. On isegi usutav, et kui ta alkoholimülkast päästetakse, siis suudab ta muutuda. Ljohha on aga «krooniline alkašš», kelle päästmine on raske, kui mitte võimatu. End päästa peab ta ise tahtma. Utoopia kõrtsi taastamine annabki selleks teatud motivatsiooni, kuid paradoksaalselt on ju Utoopia, mis teda justkui tuleviku jaoks päästma peaks, minevik!

21.10.2020 23.10.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto