N, 7.07.2022

ARVUSTUS ⟩ Film kunstnikust, kes mõjutas kõiki, kellega ta kokku puutus

Juhan Raud
, toimetaja
Film kunstnikust, kes mõjutas kõiki, kellega ta kokku puutus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ülo Soosteri autoportree «Hirm» on maalitud 1954. aastal Kasah­stanis Dolinka vangilaagris. Tartmusi kogu.
Ülo Soosteri autoportree «Hirm» on maalitud 1954. aastal Kasah­stanis Dolinka vangilaagris. Tartmusi kogu. Foto: Stanislav Stepaško

Režissöör Lilija Vjugina dokumentaalfilm «Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes» annab ülevaatliku, südamliku ja huvitava pildi mehest, keda on muu hulgas nimetatud ka Eesti esimeseks sürrealistlikuks kunstnikuks. 25. oktoobril möödub Soosteri surmast täpselt 50 aastat.

Me näeme kunstnikku tema poja Tenno Soosteri silme läbi, kes käib mööda mineviku radu ning meenutab isa elukäiku. Ta on siin omamoodi teejuht mööda eri maailmu: filmivaataja liigub koos temaga läbi kunstniku lapsepõlvemaastike ning suundub Tallinna, Tartusse, Kara­gandõsse (kus Ülo Sooster oli vangilaagris) ning Moskvasse. Tagantjärele on seda kõike muidugi raske ette kujutada. Me kuuleme-näeme kunstniku elust, otsingutest ja liminaalsetest kogemustest. Kokku tekib hariv, meeleolukas ja meeldivalt mitmehäälne vaatepilt.

Film on struktureeritud üsna tüüpilises rääkivate peade formaadis, kuid sekka on lisatud ka huvitavat arhiivimaterjali, mis paneb sündmused konteksti. Lisaks tuleks eriti esile tõsta seda, kuidas Ülo Soosteri tööd ja joonistused asetuvad filmis oma potentsiaalsete inspiratsiooniallikate kohale ning põimuvad neist läbi. Kui järele mõelda, on selline lahendus sürrealistist rääkivale filmile ju tegelikult igati kohane – eriti kui võtta arvesse, et sõna «sürrealism» tuleb prantsuskeelsest sõna­paarist sur réalisme ehk «realismi peal». Kohati tekib mõnus tunne, nagu näeks vaataja liitreaalsuse tehnikas tehtud multimeediafilmi. Dokumentaali kaameratöö on sobivalt liikuv, kiire ja kohati peadpööritav; muusika mõnusalt pinev.

Märksõnad
Tagasi üles