T, 29.11.2022

Arvustus ⟩ «Põleva tütarlapse portree»: film ja maalikunst sulavad ühte

Aurelia Aasa
, kriitik
«Põleva tütarlapse portree»: film ja maalikunst sulavad ühte
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Adèle Haenel ja Noémie Merlant filmis «Põleva tütarlapse portree».
Adèle Haenel ja Noémie Merlant filmis «Põleva tütarlapse portree». Foto: Filmikaader

Taasavaldame eelmise aasta novembris PÖFFi ajal ilmunud arvustuse Céline Sciamma «Põleva tütarlapse portree» kohta, sest see linastub praegu vaid kümnel seansil kinos Artis. 

Filmi keskmes on Marianne – noor maalikunstnik, kes on kutsutud üksildasele kaljusaarele, et jäädvustada lõuendile krahvinna tütar Héloïse. Tol hetkel kunstnik veel ei tea, et maalida tuleb öistel küünla­valgustundidel, salaja, sest portree on mõeldud jõukale kosilasele, kellega äsja kloostrist naasnud Héloïse keeldub naitumast.

«Põleva tütarlapse portree» mõjub 18. sajandi olustikumaalina. Suur maja kesk raksuvat merd, praksuv kaminatuli, kiviseinte vahel askeldamas neli naist: krahvinna, boheemlashingega Marianne, verinoor teenijatüdruk Sophie ning Héloïse – prestiižse Prantsuse õukonnadaami tütar, kes keeldub leppimast abielunaise saatusega. Naiste saareelu saadavad natüürmortidega sarnanevad argidetailid: lilled vaasis, toidulaud leivakääru, veini ja sulanud brie’ga. Filmi sulnimad kaadrid peidavad end aga lõuendil, kuhu Marianne veab pastelseid jooni, püüdes tabada õrnust Héloïse’i melanhoolse pealispinna all.

Märksõnad
Tagasi üles