N, 6.10.2022

Pidulik kummardus populaarsele ajaloofilosoofile

Tõnu Karjatse
, Filmiajakirjanik
Pidulik kummardus populaarsele ajaloofilosoofile
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
David Vseviovi 70. sünnipäeva tähistamine on oluline osa portreefilmist.
David Vseviovi 70. sünnipäeva tähistamine on oluline osa portreefilmist. Foto: Filmikaader

Selleks et portreteerida ajaloolast, pole vaja alustada puuri ja peibutiste joonistamisest, mille peale portreteeritav võiks kohale lennata, nagu kirjutas Jacques Prévert 1945. aastal oma luuletuses «Kuidas portreteerida lindu». Puur, milles ajaloolane elab, on tema aeg ja laulab ta siis, kui sel ajal puuduvad trellid.

Küll aga hoiatab üks me tuntumaid ajaloolasi David Vseviov Elen Lotmani tehtud portreefilmis katse eest taas neid trelle ühiskonnale joonistama hakata. Lotmani «Vseviov» pole aga niivõrd tõsine, ajaloolase terastele tähelepanekutele tuginev hoiatusfilm, kuivõrd pidulik kummardus populaarsele ajaloofilosoofile ja õppejõule.

Film on üles võetud läinud aastal, kui Vseviov tähistas 70 aasta juubelit. Sellega said filmitegijad Elen Lotman ja Kristiina Davidjants sobiva ajalis-ruumilise raamistiku ligi tunnise portree tegemiseks ning ühtlasi võimaluse ära näidata ajaloolase olulisemad sõbrad ja pereliikmed koos sobiva tagasivaatega elulukku läbi koduarhiivi slaidirea. Vormilt on Lotmani ja Davidjantsi film klassikaline, vajaliku laienduse ja põnevuse lisab Vseviovi isik, sest ta nime kandev film on ka ainulaadne kord pääseda sedavõrd lähedale mehele, kes võiks rääkida ükskõik mida, ikka jääd kuulama ja ka mõtlema. David Vseviovi hääl ja lood Venemaast on saanud aastatega lahutamatuks osaks pühapäevahommikust, nagu krõbeda äärega ülepannikoogid ja tass kanget kohvi.

Film ja pidulik päev algab esinemisega Vikerhommikus, jätkub õnnitlemisega EKAs ja lõppeb autogrammide kirjutamisega elulooraamatusse Kirjanike Maja musta laega saalis. Vahele on mahutatud ka saate «Müstiline Venemaa» salvestus Vikerraadio stuudios, kust näeme, et legendaarne saade valmib vaid pisikese märkmikulehe toel, täpselt käekellalt aega jälgides. Ja just tavaliselt, mehaaniliselt käekellalt, mis on omaette märk – me ei näe kordagi, et Vseviov näperdaks nutitelefoni või nutikella, justkui eirates kõiki uue aja mugavaid veidrusi. Selle asemel näeme kaadreid tema raamaturiiulist, austusväärset kogu kultuuri- ja ajalooraamatuist, ning tõtt-öelda oleks need kaadrid võinud isegi pikemad olla, sest riiul pungil raamatuid on üldse üks põnevamaid ja tähendusrikkamaid asju.

Märksõnad
Tagasi üles