P, 29.01.2023

Vikerkaar loeb. Seitsmekäiguline lõunasöök luulude kastmes

Triinu Pakk
, Vikerkaare keeletoimetaja
Vikerkaar loeb. Seitsmekäiguline lõunasöök luulude kastmes
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kazuo Ishiguro
Kazuo Ishiguro Foto: David Harrison

Kazuo Ishiguro «Kui me olime orvud» (2000) on veider romaan, mida on nimetatud nii Ishiguro parimaks kui ka halvimaks teoseks. Lugu kulgeb Inglismaal ja Shanghais, peategelaseks ja minajutustajaks viimatinimetatud linnas sündinud, kuid pärast vanemate salapärast kadumist Inglismaale saadetud ja seal üles kasvanud Christopher Banks. Ishiguro jutustajatele omasel jahedal ja võõrandunud, kohati ka upsakana mõjuval toonil kirjeldab Christopher oma elukorraldust Londonis, kooliaastaid, soovi saada kuulsaks detektiiviks. See, et romaanist kriminulli ei tule, saab küll üsna kiiresti selgeks – Christopheri kuulsad juhtumid on vaid möödaminnes mainimiseks head.

Huvitav on aga, kuidas Ishiguro oskab juba romaani suhteliselt realistlikuna mõjuva esimese osa panna kõlama kuidagi kummastavalt, tekitada kerget võõrastust ja millegi veel arusaamatu ootust, mida oodata muidugi ei oskagi. Kui siiski järgneb teine, üsna muretult realistlik osa Christopheri lapsepõlvest Shanghais täis põnevaid ja keerulisi mänge sõber Akiraga, võib lugeja kaotada valvsuse ning koguni küsida, kas teda ei taheta alt vedada, pakkuda talle hõrgu ja eksootilise seitsmekäigulise lõuna asemel üht ja sama kotletti vaheldumisi mannavahuga; ja just sellega ta muidugi petta siis saabki. Sest kolmandast osast edasi hakkab kõik laiali valguma ja veidraid vorme võtma, ja nüüd ei ole tagasilappamisel ja eespool loetu kontrollimisel enam piiri.

Nimelt hakkab nüüd näima, et Christopheri detektiivitegevus on olnud vaid ettevalmistus tema «vanemate juhtumi» käsilevõtmisele, mis omakorda omandab maailmapäästmise iseloomu. Kõnekaks muutub Christopheri mure mälestuste pärast, mida on korduvalt mainitud juba raamatu ava­lehekülgedel ja mis minu arvates on üks võtmeid teose mõistmiseks. Nii näiteks märgib Christopher kooliaja kohta, et «oma mälu järgi olin ma täiuslikult sulandunud», ühe poiste seas levinud žesti kohta aga teatab, et «mul on selgesti meeles, kuidas ma seda liigutust juba tolsamal esimesel päeval järele aimasin – täiesti piisava asjatundlikkusega» (lk 13), jne.

Esilekerkivat pilti väikesest, kuid meelekindlast, osavast, tähelepanelikust ja arukast poisist hakkavad aga peagi õõnestama teiste tegelaste mälestused – näiteks poisi Inglismaale toimetanud kolonel Chamberlaini mälestus temast kui «väikesest törtsust», kes laeval koloneli käekõrval nutta tihkus (lk 31), millele vastandub Christopheri enda kinnitus: «nagu ma ise päris selgesti mäletan, olin ma vägagi paindlikult kohanenud... Mäletan hästi, kuidas ma, kaugel sellest, et end tol reisil masendatuna tunda, olin suures elevuses kõigest, mis toimus laeva pardal» (lk 36).

Muidugi võib traumaatiliselt vanemad kaotanud ja võõrasse keskkonda sattunud laps kergesti hakata endale looma kaitsekihti ekslikest kujutluspiltidest, mis aitavad tal näha end tugevama ja suuremana. Oma suurepärase tõlke järelsõnas osutab Aet Varik Alyn Webley katsele selgitada Christopheri lapsepõlvepainajaid Gregory Batesoni loodud «topeltlõksu» mõistega: «Topeltlõksu kirjeldab Bateson kui suhet (eelkõige perekonnas), kus inimene pidevalt saab vastandlikke signaale ja käitumisjuhiseid, nii et tal pole võimalik olukorrale positiivset lahendust leida ega ka sellest lahkuda» (lk 348).

Christopheri lapsepõlve oli heitnud varje tema ema ja isa keeruline suhe, kus idealistlik ja maailmaparandajast ema püüdis võidelda brittide poolt Hiinasse viidud oopiumikatkuga, samal ajal kui isa teenis perekonnale ülalpidamist nimelt niisuguse oopiumiäriga tegelevas firmas. Topeltlõksuna võib kirjeldada ka isa olukorda, ja laiendatult võib seda kohaldada ka ühiskonnale või institutsioonidele, arvab Varik. Ehk olekski huvitav uurida selles valguses endiste kolooniate iseseisvumisvaevusi; siinkohal piisaku mainimisest, et Ishiguro romaanis on tugevasti esindatud ka imperialismi ja kolonialismi teemad, mida «kolonialismi pohmelusena» on iseloomustanud Rein Raud oma arvustuses «Kahe maailma vahel ja lõpus» (Sirp, 12.06.2020).

Kas just topeltlõksu tagajärjel või mingil muul põhjusel, igatahes omandab lugu aina pöörasemaid dimensioone. Reaalsus näikse rebenevat kõigist õmblustest, kuid Christopher kulgeb läbi järjest segasemate sündmuste millegi üle imestamata, isegi siis, kui Briti ametnik on kursis kõigi detailidega tema lapsepõlve «isa päästmise» mängust, mida ta oli mänginud Shanghais koos sõber Akiraga sel lühikesel perioodil, mis jäi isa ja seejärel ka ema kadumise vahele.

Kedagi ei üllata, et enam kui 20-aastase vaheaja tagant usub Christopher ikka veel oma isa ja ema viibivat majas, kus neid «isa päästmise» mängu järgi kinni peetakse. Kui Christopher seda maja otsides sukeldub parajasti jaapanlaste rünnaku all olevasse hiinalinna ehk rägastikku ning leiab seal politseijaoskonnast eest Hiina sõjaväelased, on üksuse leitnant täiesti kursis tema isiku ja missiooniga ning koguni saadab teda sel ohtlikul teel tükikese maad.

Viidud ühe ootamatult kohatud koolisõbra poolt (kellel taas on nende poisipõlvest mälestusi, mis tublisti lahknevad Christopheri omadest) seletamatul põhjusel majja, kus perekond oli elanud Christopheri lapsepõlves ning kus nüüd elab üks võõras hiina pere, võetakse ta seal vastu kui ammu oodatud külaline ning peremees väljendab täit valmisolekut maja talle tagastada, ehkki ta seda üldse ei palu ja pealegi ei kuulunud maja kunagi tema vanematele, vaid oli firma omand.

Ja nii edasi ja nii edasi, aina ulmelisemalt, kuni ta hiinalinna varemetes – ehk rägastikus – ekseldes leiab isegi sõber Akira, kellega koos otsustatakse vapralt «majja» siseneda, nii nagu nad lastena olid käevangus sisenenud ühe kardetud teenri tuppa. Ja mitte miski selles kõiges ei paista Christopheri üllatavat.

Kuni tuleb kainestav antikliimaks. Aga ma ei taha lahendust ette ära rääkida. Muide, lõpplahenduse olemasolu üle selles raamatus on isegi imestatud, mispeale Ishiguro, taas Aet Variku saatesõna järgi, seletas, et kuna romaan oli siiski üles ehitatud pseudokriminaalromaanina, pidas ta vajalikuks vähemalt sellele süžeetasandile lahenduse anda, eriti kuna nii paljud muud asjad jäävad selgusetuks – juhtides meid «tõeliselt huvitavatesse valdkondadesse» (lk 350).

Ja huvitavaid valdkondi, mille üle mõtiskleda, pakub romaan meile hulgaliselt. Näiteks kasvõi see lõputu küsimus, kas Christopher on hull, kas ta kannatab luulude all, kas ta viimati ei kujuta seda kõike endale ette mingis raviasutuses... Või, vähem hõlmavalt, kuid võib-olla eelmise küsimusega seotult: miks on romaani osad pealkirjastatud lakooniliselt ühe kuupäeva ja kohanimega – nt «II osa – London, 15. mai 1931»; «III osa – London, 12. aprill 1937» –, samas kui tegevus võib toimuda hoopis teisal ning valguda üle pikema perioodi – justkui võiks pealkiri vihjata päevale, mil Christopher neid luule kogeb. Ja ikka ja jälle mälestuste seos tegelikkusega.

Kui Christopher rägastikus Akiraga «maja» poole liigub, teeb raskesti haavatud Akira juttu lapsepõlvest, oma pojast ja lootusest olla poja juures, kui see kunagi maailma koledusega põrkub. Christopher laidab sõbra nostalgiat lapsepõlve ilusana paistnud maailma järele, ja Akira kostab: «Kui meil nostalgia, siis mäletame. Et on maailm, mis parem sellest maailmast, mida me saame näha, kui kasvame suureks. Meie mäletame ja soovime, et hea maailm tuleks jälle tagasi» (lk 287).

Pärast kõiki eespool kogetud mälestuste ja mäletamisega seotud veidrusi hakkas see fraas mul genereerima omi seoseid. Kas ei ole kogu rägastikus rassimine omamoodi võrdpilt mälestuste reetlikkusest, nii et kui turvalisena tundunud lapsepõlv möödus tegelikult ülekohtuses ja võikas reaalsuses, võib sellise lapsepõlve järele nostalgitsemine hakata looma uut võikust ja ülekohut? Sel mõttel näib olevat omajagu relevantsust praeguse Eesti kontekstis. Kusjuures kogu rägastik ise ja Christopheri ning Akira sõge teekond seal kujutab endast muidugi võrdpilti inimese abitusest, kui ta heitleb reaalsusega, ise kinnismõtete lummuses.

Jah, «Kui me olime orvud» on veider romaan, ja küllap on tema lugemiseks sama palju võimalusi kui lugejaid. Seitsmekäiguline lõunasöök temast ikkagi tuleb ja maitseb ka suhteliselt hõrgult. Kuuldavasti on samuti Aet Variku käes töös veel üks Ishiguro, originaalpealkirjaga «The Unconsoled». Ma ootan suurima huviga.

Kazuo Ishiguro

«Kui me olime orvud»

Tõlkinud Aet Varik

Varrak, 2020

350 lk

Kazuo Ishiguro, «Kui me olime orvud».
Kazuo Ishiguro, «Kui me olime orvud». Foto: Raamat
Märksõnad
Tagasi üles