R, 7.10.2022

Viimane ENSV kommunist lahkub umbes aastal 2040

Olev Remsu
, kirjanik ja kriitik
Viimane ENSV kommunist lahkub umbes aastal 2040
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Toomas Leito 2009. aastal.
Toomas Leito 2009. aastal. Foto: Peeter Langovits

Kuidas juhiti ENSVd, oblastisarnast nähtust, kus mul tuli aastakümneid elada? Äsja ilmunud Toomas Leito mälestusteraamat «Tagasivaated» annab vastuseks olulist ja üksikasjalikumat lisa. Hoolimata (minu meelest) suurest varjamisest on need kohe kindlasti seni ilmunud teostest kõige tõhusamad. Erinevalt varem samal teemal kirjutanud autoreist (näiteks Aare Laanemäest ja Vello Pohlast) tegeleb Leito vähem eneseõigustamisega, leheküljelt 106 leiame koguni ausapoolset eneseanalüüsi, isegi enesesüüdistamisi, arutlusi sellest, «kuidas võim pähe lööb».

Teiseks tahan ma talle (oma ülikoolikaaslasele) avaldada sinna pilvepiirile tänu korrektse ja täpse keelekasutuse eest. Leito oli põhihariduselt eesti filoloog, ta tunnistab, et unistas saada luuletajaks (ka siin raamatus on mõned päris korralikud salminäited), poeedi asemel tuli kutseline ja kõrge parteitöötaja, ent erandina selline, kes kirjutab kaunilt meie kaunist emakeelt.

Kuidas siis juhiti? Mulle saab selgeks, et läbinisti ebaseaduslikult, isegi ENSV ja Nõukogude Liidu konstitutsiooni vastaselt. Täiesti kõrvale oli tõrjutud nominaalselt kõrgeim asutus ülemnõukogu, suuresti kõrvale ministrite nõukogu, või nagu väljendab Leito, keskkomiteel oli võim, ministritel raha. Ja seda pidid nad kulutama nii, nagu keskkomitee käskis. Ja keskkomitee ise ei tähenda kongressil valitud esindusorganit (nagu nõuab partei põhikiri), vaid kõrgemalt poolt määratud aparaati, mis käskis, poos ja laskis. Nii et keskkomitee selles mõttes ja sellise võimuga oli partei põhikirja vastane asutus. Ka Leito kasutab sõna keskkomitee, seda ise märkamata nihkunud tähenduses, nagu see oli toona de iure vale, de facto aga täpne ja üldiselt kombeks.

Leito teos jaguneb suhtumiselt lausa teravalt kaheks. Raamatu esimene pool on veel ettevaatlikult sordiini all, autor manööverdab, väldib konkreetsusi, kuskil keskpaigas, pärast töötamist Moskvas, NLKP Keskkomitee aparaadis, muutub tekst aga avameelsemaks ja üksikasjalikumaks.

Ülikooliajast valgustab Leito ainult Rahvusvaheliste Suhete Ringi tegemisi, kirjutab, kuidas ta pidas rahateenimise eesmärgil Toomas Alataluga võidu loenguid asutustes ja ettevõtetes. Jääb märkimata, et tegemist oli ju räige punapropagandaga, ja just see sillutas vundamendi edasiseks karjääriks.

Üsna põhjalikult valgustab Leito oma tööd Inturisti-liinis, mis algas juba ülikooli suvevaheaegadel Soome turistidele giidiks olemisega ning jätkus hiljem professionaalse giidina. Nagu RSRi puhul, loetleb Leito otsekui enesevabanduseks oma kaaslasi (nende hulgas on nimekaid inimesi), möönab Inturisti ja KGB tihedaid sidemeid, kirjeldab enda nuhiks värbamise katset, mis toimus Palace’i hotellis. Ta öelnud vastuseks kindla ei ning see ei veeretanud kive tema edasisele tõusuteele, ka mitte välisturistide vastuvõtmise liinis. Küll aga tunnistab Leito, et kaaslased on kahtlustanud teda koostöös KGBga. See on kindlasti väga mõru tunne. KGB-l oli kombeks selline jutt lahti lasta inimeste kohta, kes koostööst loobusid.

Leito kirjeldab kingitusi, mida Soome turistid jagasid, imestab nn Viru ärikate üle, kes tegutsesid Viru hotelli ümber. Ta nagu ei teaks, et enamik neist (nagu ka Viru prostituutidest) olid KGB informaatorid, kelle ülesandeks oli luua välismaalastega sidemeid ning sel viisil komprat korjata. Ja vajaduse korral see käiku lasta. Kui sa nüüd ei käitu, nagu me nõuame, siis avalikustame sinu magamised ja keelatud valuutatehingud!

Järgneb Leito sõjaväeteenistus ohvitserina Ida-Saksamaal, kuhu tal õnnestub kaasa võtta ka oma abikaasa, arst Kaja Leito, kes mõneti on selle raamatu kaasautor, tema kirjeldab pikkades lõikudes perekonna eluolu nii Eestis, Moskvas kui ka sealsamas Ida-Saksamaal. Poliitikat ta väldib.

Märksõnad
Tagasi üles