N, 2.02.2023

Mihkel Mutt: nii nad langetasid meie maine

Mihkel Mutt
, kolumnist
Mihkel Mutt: nii nad langetasid meie maine
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 8
Mihkel Mutt.
Mihkel Mutt. Foto: Sander Ilvest
  • Maine mõõtmiseks ei ole olemas häid mõõdikuid
  • Väikese rahvusriigina elame kahesuguses pingeväljas
  • Tasub olla lihtsalt korralik inimene

Alati kui loen või kuulen, et Eesti mainele on tekitatud kahju, kratsin kukalt: mille alusel küll nii väidetakse? (Eeldan, et väitjad on siirad, sest loomulikult kasutatakse mainelanguse argumenti demagoogiliselt sisepoliitilistel kaalutlustel.) Veel mõtlen: mis nüüd muutuma hakkab?

Vaatame võimalikke mõõdikuid. Inimarengu ja õnneindeks väljendavad pikaajalisi trende. Koht eurovisiooni rahvahääletusel, olümpiamedalid, dopingu- ja rahapesuskandaalid võivad mainet mõjutada, aga need on ikkagi ühepäevaliblikad. (Liiati tunnistagem, et rehepaplusega kaasnev kuulsus on nüüdisilmas pehmelt öeldes ambivalentne.) Abi võiks olla reitinguagentuuridest, aga need tegelevad majanduse väljavaadete ja rahanduse seisuga (sellest aspektist pole Eesti maine vähimatki langenud).

Rahvusvaheline ajakirjandus pole enam nii usaldusväärne lakmus kui varem. Tõsi, maailmakanalite prime time’is või suurlehtede esiküljel olek näitab millegi tähtsust (Eestit kohtab seal haruharva), aga aste allpool võimaldavad virtuaalne ruum ja aeg igasugu manipulatsioone. Vajaduse korral võib tühisest teatekesest kodupubliku jaoks meneteekli seinale manada.

Äkki on väitjatel ligipääs mingile salaallikale, mille kuvaril näitavad punased ja rohelised noolekesed mainetrende – analoogiliselt börsiteadetega? Nii et võiks näiteks öelda, et eile langes Eesti maine 0,9 punkti?

Ilmselt põhinevad vastavad väited mitmesuguste signaalide summal ja analoogiatel ning kaudjäreldustel. Kahtlemata on kogenud rahvusvahelistel meestel ja naistel välja arenenud vastav «meel», millega registreerida mainemuutust, nagu see ilmneb näiteks poliitikasabatite kuluaarides. See tasand on küll arvestatavam kui vahepeal ajakirjanike seas moes olnud võte alustada oma kirjatükki: «Lennujaamast hotelli sõites kuulsin kohalikult taksojuhult...» Siiski kajastub ka sellel tasandil ainult üks – kuigi väga oluline – segment inimkõiksusest. Maailmas ei ole ainulist tribüüni ega monoliitset avalikku arvamust. Elevanti, kellelt eestlane võiks küsida, mida too temast mõtleb, pole enam puuris. Elevant on pihustunud. Küsi planktonilt, mis su maine on!

Maailm on pluralistlik, seepärast võib kellegi hea maine olla erinevate subjektide silmis tingitud vastandlikest põhjustest. Päris võimatu ei ole näiteks järgmine situatsioon: mingi tippkohtumise järgses pingelanguses tunnistab keegi nelja silma all meie presidendiprouale, et «Eesti on tore maa». Ja siis täpsustab: seal on veel poliitikuid, kes kaitsevad vanu väärtusi ega lase «homodel laua peal tantsida!».

Maailmas ei ole ainulist tribüüni ega monoliitset avalikku arvamust. Elevanti, kellelt eestlane võiks küsida, mida too temast mõtleb.

Maine tekkes on palju ahastamapanevalt suvalist ja sümbolpoliitikat. Imagoloogiliselt oli Eesti seni ilmselt suurim mainekahju... Estonia-nimelise laeva põhjaminek.

Mis ikkagi mainest sõltub ja kas peaksime une kaotama, kui see tõepoolest langeks?

Riikide suhted on harilikult kujunenud pika aja jooksul ega muutu ühest või teisest hetketõigast või isikust. Ja tähtsamad asjad tulevad kõigepealt. Näiteks potentsiaalseid investoreid huvitab eelkõige siinne üldine majanduskliima, maksusüsteem, seadusandlus jne. Nende sammud ei sõltu näiteks vikerkaareabielude lubamisest või keelamisest. Soodne äritehing ei jää sõlmimata sellepärast, et partner on meesšovinist jne.

Loomulik, et tubli riigi ja selle eeskujulike tegelastega on teistel meeldivam asju ajada kui vastupidistega. Ja et säärase riigi hätta sattudes tahetakse teda aidata mitte üksnes lepinguliste kohustuste ja põhimõtete tõttu, vaid ka inimlikul pinnal. Aga sellele ei saa liiga palju rajada, sest oma huvid on kõikidele tähtsaimad.

Suurriigid eesotsas USAga on stabiilsete suhete ning toormetarnete kindlustamise nimel suhelnud sõbralikult aastakümneid oma rahvast rõhuvate veriste diktaatoritega. Maine? Mis maine!

Vahel tundub, et mõne väljaütlemise või teo järel võiks maine tõesti langeda, aga... erilisi tagajärgi ei paista kaasnevat. Kui ka «sealtpoolt» viibutatakse näppu ja rõhutatakse, et «me jälgime teid väga murelikult», tundub see rohkem poos – meil on meie põhimõtted! Ungari on käepärane näide.

Väikese rahvusriigina elame pidevalt kahesuguses pingeväljas. Tuleb «olla» väljapoole, kaaluda seal iga oma sõna ja tegu. Teiselt poolt oleme kõigepealt ikkagi enda jaoks. Püüd olla igati nõuetekohane muutub absurdseks, kui enam poldagi ise, kui see «ise» on märkamatult minema uhutud. Lähed põhja ja ainult su eeskujulik maine ujub veepinnal...

Vahel tundub, et vastava elutähtsa tasakaalu tabamiseks on lisaks poliitilisele vaistule tarvis olla ka lihtsalt korralik inimene.

Märksõnad
Tagasi üles