N, 2.02.2023

Peeter Järvelaid: õiguslik vaade pensionäride vaesusele

Peeter Järvelaid
Peeter Järvelaid: õiguslik vaade pensionäride vaesusele
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Peeter Järvelaid.
Peeter Järvelaid. Foto: Mihkel Maripuu

Põhiseadus kaitseb vanaduspensionäre vaid ilmselge vaesuse eest, kirjutab Põhja-Tallinna linnaosa vanem Peeter Järvelaid.

Riigikohtu üldkogu jõudis 20. oktoobril otsusele, millega jättis rahuldamata presidendi taotluse kogumispensionite reform põhiseadusega vastuolus olevaks kuulutada. Olles püüdnud sellesse kogumispensionireformi debatti sekkuda tänaste pensionäride huvidest lähtudes, leian ma sellest otsusest tänastele vanaduspensionäridele nii kasulikku kui ka mitte nii väga rõõmustavat.On selge, et reformi tulemusena väheneb peamiselt välismaistesse aktsiatesse ja võlakirjadesse investeeritav maksuraha. Kui osad töötavad inimesed pensionikindlustuse II sambast lahkuvad, siis ei pea ka riik omalt poolt maksma nende pealt 4 protsenti palgalt II samba fondidesse sotsiaalmaksuna laekunud vahendeid. See loob eelduse pensionitõusuks lähitulevikus ja on vähemalt minu jaoks selle otsuse rõõmsam osa, sest vaesusriskis elavate Eesti eakate osakaal on Euroopas üks suuremaid ja see olukord vajab kindlasti parandamist. Kuid Riigikohtu otsuses on olulisi seisukohti ka vanaduspensionäride vaesusele õigustepõhise lähenemise vaatevinklist. Lühidalt tooksin välja neli olulist põhimõtet.

Esiteks märgib põhiseadust analüüsinud Riigikohus, et riigi kohustused vanaduspensioni ehk siis vanadusabi tagamisel on suuremad kui minimaalse toimetuleku tagamine – «põhiseadus kohustab riiki tingimusteta tagama, et isikule vanaduses antav abi on puuduse korral antavast abist suurem». Minimaalset toimetulekut tagatakse meil teatavasti toimetulekutoetusega ja üldiselt vanaduspensionärid tõesti nii suures vaesuses ei ole, et lausa toimetulekutoetusest elama peaksid.

Teiseks leiab Riigikohus, et «siiski on kohtul sarnaselt muude sotsiaalsete põhiõigustega võimalik kontrollida vanadusabi piisavust põhiseaduse normide tõlgendamise teel, hinnates muu hulgas riigi suutlikkust anda abi ja üldist elatustaset, riigi võetud rahvusvahelisi ja Euroopa Liidu õigusest tulenevaid kohustusi ja muid asjaolusid». Ehk siis seadusega ettenähtud vanaduspensioni suuruse põhiseadusele vastavuse vaidluses võib kohtusse pöörduda küll.

Pean tunnistama, et lootsin lati seadmist kõrgemale, kuid õigusselgus on ikka parem selle puudumisest.

Kolmandaks on oluline, et inimene ka ise vanaduspõlveks valmistumisel oma panuse annaks, kuid vähemalt tänaste eakate osas tundub, et olulisem on elu jooksul antud tööpanus, sest see kogumispensioni II samba mõju ei ole tänastele pensionidele veel suur. «Isiku enda vastutus selle eest, et talle oleks vanaduses tagatud kõrgem abitase võrreldes üksnes puuduse vältimiseks antava abiga seisneb eeskätt tema (või tema eest teise isiku, nt tööandja) antavas panuses riigi loodud sotsiaalse kaitse süsteemidesse riigi ette nähtud ulatuses, tingimustel ja korras,» ütleb Riigikohus.

Neljanda ja kõige olulisemana tooksin välja seisukoha, et «kohus (on) õigustatud sekkuma üksnes juhul, kui lahknevus seadusandja kehtestatu ja põhiseadusega nõutava vahel on ilmselge». Siinkohal mainib Riigikohus minu jaoks isegi üsna ootamatult väga konkreetset piiri. «Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi art. 25 kohaselt on riik, mille suhtes koodeksi V osa jõustub, kohustatud tagama kaitstavatele isikutele vanadushüvitise maksmise kooskõlas koodeksi nimetatud osaga.» Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeks on üsna vana (vastu võetud 1964) ja oma ajastu pitserit kandev Euroopa Nõukogu raames kokkulepitud dokument. Vanaduspensioni puhul on koodeksis sätestatud miinimumnõue, et 30aastase kvalifikatsiooniperioodi täitnud isiku vanaduspension peab moodustama vähemalt 40 protsenti keskmise meeslihttööstustöölise netotöötasust. Eestis on taolisi «etalontöötajaid» väga vähe ja uuemaid andmeid ei õnnestunud mul leida, kuid tööturu olukorra järgi otsustades, olen arvamusel, et Eesti madalavõitu vanaduspensionid selle piiri siiski ületavad.

Pean tunnistama, et lootsin lati seadmist kõrgemale, kuid õigusselgus on ikka parem selle puudumisest. Pensioni suurus jääb endiselt sõltuma väga palju poliitilistest otsustest, mida langetab Riigikogu ja valmistab ette valitsus. Eks põhine ju isegi praegu toimiv pensionide indekseerimine ikka Riigikogu poolt vastu võetud seadusel. Suure osa eakate väljaaitamine vaesusriskist on eesmärk, mille nimel osaleda poliitikas, selgitada oma seisukohti, otsida liitlasi ja vajadusel teha ka kompromisse.

Märksõnad
Tagasi üles