L, 28.01.2023

Rein Raudsalu: millist tõde Estoniast tahame teada?

Rein Raudsalu: millist tõde Estoniast tahame teada?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 68
Rein Raudsalu.
Rein Raudsalu. Foto: Erakogu

Vaadeldes meedia rolli seoses Estonia katastroofiga, peab tõdema, et ajakirjandus ei ole toona ega ole ka praegu esinenud mitte kõige eetilisemas rollis, eriti hukkunute omaste ja leinajate suhtes, kirjutab kaugsõidukapten ja Eesti Mereakadeemia vanemlektor Rein Raudsalu. 

Kasutades sõna- ja mõttevabaduse ettekäänet on kõikvõimalike jampslike kujutluspiltide ja teooriate kajastamine ja kaine mõistuse hääle eitamine viinud ohvrite omaksed ja kogu ühiskonna segadusse ning arusaama õnnetusest ja selle hilisemast uurimisest valejälgedele. Omal ajal sündis ideid ja teooriaid ridamisi. Minu töölaual on olnud keeruline mudel, mille abil selle ehitaja püüdis tõestada, et Estonia visiir pressiti pahalaste poolt tungraudadega lahti. Visiiril pidavat olema ka sellekohased jäljed. Merepõhjast tõstetud visiiri ta muidugi näinud ei olnud. Mina olin ja minu vastuväited viisid selleni, et teooria autor lahkus solvunult, süüdistades mind «nendega» mestis olemises.

Ka praegu võib omaste valule soola riputamises meediat süüdistada. Kõigepealt filmimehed Evertsson ja tema seltskond, kes panid oma filmile pealkirja «Estonia, auk mis otsustab kõik». Milliste eelnevate baasteadmiste abil said nad järeldada, et see otsustab kõik? Veelgi enam: materjal, mis filmist välja on jäetud, näitab, et ilmselt see nii ei ole. Ja filmi tegijad teadsid seda, paludes filmi näinud spetsialistidel ja ekspertidel sellest esialgu vaikida. Loomulikult oleks see hiljem teatavaks saanud, kuid vahepeal on inimestes jõudnud juurduda väär arusaam, mida kolmandatel-neljandatel leheveergudel lühidalt toodud asjatundjate arvamisega ei saa ümber lükata. Inimesi, kes ei tea praktiliselt midagi laevast, laevaliiklusest ega tormisest merest, rääkimata laeva ehitusest, püstuvuse (stabiilsuse) ja hukkumatuse teooriast, on kerge eksiteele viia. Miks tõstis Mihkel Kärmas uuesti küsimuse massimõrva võimalikkusest. Kes olid need mõrvarid? Kogu katastroofijärgse aja jooksul tundub olema välja kujunenud arusaam ja kõlanud süüdistused, nagu oleks kõiges süüdi rahvusvahelise uurimiskomisjoni (JAIC – Joint Accident Investigation Commission) liikmed, need ausad ja targad mehed, kes nõustusid valitsuste palvel rakendama oma teadmisi ja kogemusi ning laeva hukkumisega seotud asjaolusid analüüsima. Nemad oleks nagu kõik kinni mätsinud, varjanud ja vassinud. Miks pidid nad seda tegema? Tundes neid võin kinnitada, et neil ei saanud selleks olla mingisugust motiivi. Võib olla neid sunniti? Aga kes sundis? Otsime neid, kes käskisid valetada, need ongi massimõrvarid. Aeg ei ole võimaldanud neid tuvastada ja ilmselt ei ole ega olnud neid olemas. Komisjon aga uuris nimelt laeva uppumise asjaolusid ja võimalikku füüsikaseadustega seletatavat käiku ja põhjuseid, mis võisid selleni viia. Nad ei otsinud süüdlasi. Hüpoteetilist või faktilist relvavedu nad ei uurinud, sest sellel ei saa olla mingit seost laeva hukkumiseni viinud tingimustega. Kõik kirjeldused liiklussulgudest, politseieskordi all saabunud viimastest autodest jne ei ole leidnud tõestust kaugemal kui kuulujuttude tasemel ja on teiste tunnistajate poolt ümber lükatud. Ja ikkagi: kui viimane auto oleks toonud pardale aatomipommi ja see seal ei lõhkenud, siis ei oleks selle pommi pardal olemine mingilgi määral saanud põhjustada või muuta laeva hukkumise käiku. Seetõttu ei kajastu uuringu lõpparuandes 

Märksõnad
Tagasi üles