R, 3.02.2023

Et sõnum ei sumbuks sõnadesse...

Alvar Loog
, toimetaja
Et sõnum ei sumbuks sõnadesse...
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Merike Õim
Merike Õim Foto: Virge Jõekalda

Aastatel 1984–1987 ilmus sarjas «NA» ligemale paarkümmend debüütkogu noortelt luuletajatelt, keda võib seetõttu tinglikult käsitleda kui ühte kassetipõlvkonda. Mõned neist on kirjandusväljalt ammu kadunud, osa saanud tuntuks eelkõige ajakirjanikena (Kalle Muuli, Harri Kingo ja Kalev Kesküla), üks on liikunud edasi lastekirjandusse (Ilmar Trull), teine proosasse (Ilmar Särg), mitmed on kujunenud klassikuteks (Priidu Beier, Tõnu Õnnepalu ja Hasso Krull). Naisi oli selles seltskonnas millegipärast väga vähe, minu mälu järgi kõigest kolm. Neist kaks – Kauksi Ülle ja Aita Kivi – on püsinud kirjanikena korralikult pildis läbi kõigi vahepealsete aastakümnete. Kolmas, Merike Õim, hoidis vahepeal 30 aastat kirjandusväljalt eemale. Kuid sestpeale on temalt värskeid värsse tulnud kui paisu tagant, koguni neli raamatutäit viimase kuue kalendriaasta jooksul.

Aastatel 2015–2019 avaldas Õim paariaastaste vahedega luulekogud «Kõiksuse jälg», «Kirja vahetaja» ja «Nähtamatu pühendus», milles leidub mitmeid tähelepanuväärseid tekste, ent selleks, et pälvida püsivat ning põhjendatud tähelepanu ka väljapool autori enese pere- ja sõpruskonda, on neis liiga palju korduvkasutatud riime ja kulunud paatost. Siinkirjutaja subjektiivse maitse jaoks ühtlasi ka selgelt liiga palju sõnu. Et mitte öelda: tühje sõnu.

Otsekui minusugustele erivajadustega lugejatele mõeldes andis Õim tänavu välja kogu «Üle sõnalatvade», mis sisaldab üksnes tankasid. Tanka, kui keegi ei tea, on haiku vanem ja ülekaalulisem õde. Ehk tehniliselt väljendudes: viierealine ja 31-silbiline luuletus, mille silbid jagunevad ridade kaupa skeemis 5-7-5-7-7. (Keda huvitab klassikaline tankateooria ja žanri ajalugu, lugegu Rein Raua eessõna tõlkekogumikule «Süda on ainuke lill» (1992) ning Jaanus Valgu järelsõna valimikule «Haikud. Jaapani luulet Uku Masingu tõlkes» (1997).)

Õimu tankakogu, mis peaks vist olema üldse esimene seda laadi kogu eesti kirjanduse ajaloos, sisaldab oma avalehel teksti, milles autor kuulutab manifestatiivselt: «Raamatust otsin/sõnastamatuks jäävat» (lk 7). Tanka (ning mõistagi iseäranis haiku) on sedasorti kirjanduse jaoks täiuslik meedium. Sest tähendus on siin vähemalt ideaalis alati suurem kui tähistajate kogusumma – see, mis «oluline», jääb reeglina konkreetselt sõnastamata.

Kogu pealkiri esineb kandva kujundina juba selle avaluuletuses. Samas selgub, et üle sõnalatvade nägemine on mitte eeldus, vaid tagajärg. See on perspektiiv, mille suudab avada «rabav» luuletus sellele, kes teda loeb. See on lugeja privileeg, mille nimel peab luuletaja kõvasti tööd tegema.

Tanka puhul on selle töö lõpptulemusel lisaks füüsikaliselt mõõdetamatule kvaliteedile ühtlasi silpides mõõdetav kvantiteet. Mis tähendab, et autor peab suutma talitseda stiihilist sõnadevoolu; kammitsema mõtte, tunde ja keele ennastnautleva tulva etteantud mõõtudega kitsukesse aedikusse. Ta peab tegema nii, et mõte ja tunne ei takerduks süntaksi rägastikus, et sõnum ei sumbuks sõnadesse.

Õimu tankad on paljuski kantud äratundmisest, et sõna on nii elus kui kirjanduses mitte üksnes eesmärk, ideaal ja asendamatu meedium, vaid ka takistus ja eksitus. Samas näib ta klassikalise tanka- ja haikutraditsiooni vaimus uskuvat, et iga inimlik emotsioon, mõte ja aisting omandab oma lõpliku – ja ehk ka absoluutse – täiuse alles siis, kui ta on saanud ilukirjanduseks. Seega on iga õnnestunud luuletus otsekui unustuse ja vaikuse käest tagasivõidetud ning omal moel järel- ja korduvkasutatavaks muudetud inimkogemus.

Märksõnad
Tagasi üles