Jude Law võimas roll: inimhinge kõdunemise visuaalne ilu

Tõusik trügib kõrgseltskonda: Carrie Coon ja Jude Law filmis «Pesa».  FOTO: Filmikaader

Ligi kümme aastat pärast meeldejäävat debüütmängufilmi «Martha Marcy May Marlene» üllatab stsenarist-lavastaja Sean Durkin uue draamaga «Pesa». Selle pealkiri sümboliseerib muldvana häärberit Inglismaal, kuhu otsustab Ameerikast elama kolida neljaliikmeline O’Harade perekond.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Ambitsioonikas ja sarmikas, aga tuisupäine pereisa Rory O’Hara (Jude Law) haistab seal nimelt magusat töövõimalust ning keelitab kolimisplaaniga nõustuma abikaasa Allisoni (Carrie Coon). Olles Inglismaal endale uhke pesa leidnud, hakkab nende ­ühine elu ­kiiva ­kiskuma, sest ahne­võitu Roryt äh­­vardab oht kao­­tada ees­ootav kopsakas palk, hobusetreenerist Allisonil on mure uue täkuga ning kahel lapsel – Samanthal (Oona Roche) ja Benil (Charlie Shotwell) – tekivad kohanemisraskused riigis, mis mõjub neile võõristavalt. Ja kui iga pereliige maadleb isikliku probleemiga, täitub palju lubav uus elamine paisuva ärevusega, kusjuures nende kolossaalses häärberis on nii palju ruumi, et vanemad ja lapsed ainult kaugenevad üksteisest, selle asemel et raskustes kokku tulla.

Vaatajale võib «Pesa» tegelikult algusest peale võõristavalt ja ärevalt mõjuda, sest filmi tuhmivõitu värvitoonid ning jälgivas stiilis närviline kaameratöö annavad «Pesale» trillerliku atmosfääri, nagu ootaksid ees kaadrid šokeerivast veretööst. Juba filmi alguses toimuvat telefonikõnet, millest kujuneb Rory saatuslik otsus meelitada pere Ameerikast Inglismaale, näeme läbi akna õuest. Justkui jälgiks Roryt kaugelt ohtlik maniakk, vaatleb kaamera meest kaugelt ja passiivselt, muutes filmi pinevaks.

26.10.2020 28.10.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto