Kuidas seletada pilte surnud punktile

Jevgeni Zolotko. Foto seeriast «Jaakobi redel». 2020. FOTO: Repro FOTO: Repro

Sõidan aeg-ajalt rongiga ja mu tee viib juhtumisi mööda ka Rakkest. Rakkest möödudes hakkab alati silma ka raudtee lähedal olev lubjatehas, mis on ühtlasi ka üks mu lemmikuid objekte sel teekonnal. Alati vaatan lubjatehast, vahel olen teinud ka pilti. Piltigi pole teinud ilmaasjata, vaid seda hiljem ikka ka uurinud. Midagi on lubjatehases sellist, mis köidab tähelepanu. Ilmselt hoovab temast ka mingit vaikust. Ta on hele ja kuidagi mähkunud.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Ülimalt pessimistlik ja misantroopne austria kirjanik Thomas Bernhard kirjutas kord romaani pealkirjaga «Lubjatehas» (1970). Selles elavad kusagil Austria maakohas asuvas lubjatehases keegi mees ja naine. Mees töötab raamatu kallal, mis uurib kuulmist kui fenomeni. Ega see töö tal hästi ei edene ja lõpuks jõuab ta oma uuringuga surnud punkti, mille tagajärjel tapab nii oma naise ja kui ka iseenda.

Kui astume sisse näitusele «Olge te hoitud ja armastatud», näeme kõigepealt Dénes Farkasi fotot lumistest Teravmägedest. See on osa seeriast, mille käigus käis Farkas pildistamas seemnepanku, kus säilitatakse seemneid juhuks, kui maailmas peaksid asjad väga viltu minema. Farkasi foto on nii hele, et see võib võtta silmist natuke valusaks. Näituse saatetekst ütleb meile ka nii: «Peaaegu puutetundlikule visuaalsusele toetudes püüab see näitus eirata verbaalselt konstrueeritud kontekste.» Juba see lause sätib meile ette horisondi, mis eeldab vaikust või vakatust.

27.10.2020 29.10.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto