L, 1.10.2022

«Rebecca» on kummituslugu ilma kummituseta

Tuuli Põhjakas
, vabakutseline ajakirjanik
«Rebecca» on kummituslugu ilma kummituseta
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Esteetiliselt paeluv, häiriv ja samas igav. Armie Hammer ja Lily James filmis «Rebecca». 
Esteetiliselt paeluv, häiriv ja samas igav. Armie Hammer ja Lily James filmis «Rebecca». Foto: Filmikaader

Daphne du Maurier’ 1938. aasta gootiromaan «Rebecca» on üks neist ideaalsetest alusmaterjalidest, mis on ühtaegu nii erutav kui ka kummaliselt võluv. Ben Wheatley on 2020. aasta adaptsiooniga kuulsast romaanist ja veel kuulsamast Albert Hitchcocki filmist paraku kaarega mööda pannud ning nõnda on versioonist alles jäänud vaid kuivetu ja tuim romantiline draama.

Daphne Du Maurier’ romaan on võluv lugu vaeslapsest, kes kohtub ja armub salapärasesse, lesestunud aristokraati Maxim de Winterisse (Armie Hammer). Nimetu kangelanna (Lily James) saab vastastikuse sümpaatia ilmnemise tõttu võimaluse jätta oma argine elu ja kolida Menderley mõisa kui vastne proua de Winter.

Pärast kiireid mesinädalaid mõisa jõudes selgub aga, et äärmiselt unenäoline romanss hakkab hääbuma, kui mõrsja avastab, et eelmise proua, Rebecca de Winteri essents pole mõisast kuhugi kadunud, vastupidi, Rebecca on oma enneaegsest surmast hoolimata mõisas kohal rohkemgi kui kunagi varem. Olukorda ei lihtsusta just üleliia tõik, et Maxim hakkab näitama oma tõelist ja agressiivset palet, suutmata endiselt eelmisest armastatust lahti lasta, ning jäine ja vastumeelne majahoidja proua Danvers (Kristin Scott Thomas) hõõrub värskele proua de Winterile igal võimalusel nina alla, et temast ei saa kunagi imelist Rebeccat.

Märksõnad
Tagasi üles