/nginx/o/2020/10/27/13439030t1hf221.jpg)
Scott McKenzie soovitas oma kuulsas laulus San Franciscosse sõitjatel asetada endale juustesse lilleõis. Nüüd on hoopis tähtsam mask näol. Näokatet ei saa San Franciscos eest võtta suurt kuskil mujal kui oma isiklikus autos, kodus või hotellitoas; samuti kiiresti söömiseks-joomiseks.
Siiani on meeles ülekaaluline spordipükstes mees, kes üsna vaevaliselt lõõtsutades hiidlinnast veidi lõuna poole jäävas San Mateo maakonnas jooksuspordiga tegeles. Ta näol oli mask: sarnaselt enamuste kalifornialastega täitis ta maskikohustust pigem liiga palju kui liiga vähe. Kui mööda kiirteed tuhisevais autodes olijaid mitte arvestada, polnud kuni silmapiirini näha ühtegi teist inimest.
Võrreldes pandeemiast praegu kohati väga rängalt räsitud USA keskosariikide, kuid ka Euroopga, on koroonasituatsioon Californias hetkel pigem leebe: uusi nakatumisi on viimase nädala jooksul 100 000 elaniku kohta diagnoositud vaid 10,2 (Eestis tuttava näitajani jõudmiseks tuleks see number korrutada kahega, seega kahe nädala lõikes siis umbes 20,4). Siiski registreeriti näiteks 22. oktoobril Californias 162 uut koroonahaigusega seostatud surmajuhtumit.
Sügiseselt juba jahedas õhus keerutavad tugevad tuuled tormi ja känkrakskuivanud puulehti, kuid tunda on ka muret, millist ma enne USAs kogenud pole.
Hotellide fuajeedes võib kõlada reibas muusika, ent külastajaid on vähe, olgugi et California ei ole erinevalt paljudest teistest osariikidest kehtestanud saabujaile karantiininõuet. Ka hommikusöögilauad on kauge möödanik: pruukostiks olevad kaks keedetud ja kooritud muna vaakumpakendis, kuiv bagel ja dieetjogurt ulatati kaitseklaasi tagant kätte paberkotikeses.
Kõikjale on kleebitud hoiatusi, mis tutvustavad haiguse sümptome, need ulatuvad köha, nohu ja õhupuuduse kõrval California käsitluses aga ka külmavärinatest peavaluni, väsimusest kõhulahtisuseni.