Ekseldes tunnetuse avastamata rajal

Luuletaja Indrek Hirv. FOTO: Kristjan Teedema

Indrek Hirv on maailmas palju rännanud laia kunstialase silmaringiga mees. Pandeemia teda sel aastal pärast märtsi reisile ei lasknud. Hiljuti deklareeris ta Maalehe intervjuus, et oma kaasaegsetelt laenata ei tasu ja et sellepärast ta neid eriti ei loe, vaid ikka vanu meistreid. Selles on minu esteetilised printsiibid täiesti teistsugused, aga ühes oleme küll ühte meelt: hea luule suudab kunstidest kõige rohkem puudutada sõnastamatut ja uurida tunnetuse seni avastamata alasid.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Mõlemad tema tänavu ilmunud raamatud on väljapeetult kujundanud Artur Kuus alias Tuur, kes on võimeline ka karvasemalt joonistama. Seekordne rabav ja külluslik esteetika on kongeniaalne tekstiga.

«Minu viimast kevadet» läbiv roheline kujundus seob tekstid kindlasti paremini tervikuks ning tekitab oma tähekirjaga minu jaoks lausa kosmilise mõõtme. Meenus kohe üks ammune luulepildiraamat «Maast ja rahvast» Kaljo Põllo töödega. Kas just etnograafilise motiivi tõttu või on muid põhjusi, aga «Ratsuritähe» valik näib juhuslikum ja hooletum, raamat süngem, tumedam, kuigi huvitav.

28.10.2020 30.10.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto