R, 9.12.2022

Jaagup Roomet: Eesti kino on üks tore krants

Hendrik Alla
, toimetaja
Jaagup Roomet: Eesti kino on üks tore krants
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Jaagup Roomet leiab, et Eesti filmis on tunda nii Euroopa, Ameerika kui Vene kinotraditsiooni tõutunnuseid.
Jaagup Roomet leiab, et Eesti filmis on tunda nii Euroopa, Ameerika kui Vene kinotraditsiooni tõutunnuseid. Foto: Sander Ilvest

Filmi- ja teatrikunstnik Jaagup Roomet loob maailmu, milles inimesed kinolinal ja teatrilaval elada ning hingata saavad. Intervjuule eelnenud vestluses leidsime, et filmikunstniku töö on võrreldav helilooja omaga: nii nagu hea filmimuusika ei tohi kuidagi eriliselt kõrva torgata, peab ka visuaalne maailm olema orgaaniline ja aitama režissööril oma lugu jutustada. Roomet on kahekordne EFTA laureaat ja sai hiljuti Soome filmiauhinna.

Kunstnikutöö eest Soome filmis «Maria paradiis» (režissöör Zaida Bergroth) saite paari nädala eest Soome rahvusliku filmiauhinna Jussi. Kuidas selle filmi tegemine kulges?

Oma 90 protsenti «Maria paradiisist» filmisime Eestis. Zaidaga oli väga mõnus koos töötada, sest ta on nii empaatiline inimene, kes kuulab ja su mõtetega kaasa tuleb. Mul on selle filmi tegemisest ainult positiivsed mälestused. Vahel kujuneb filmitegemine niisuguseks morniks rügamiseks, kus üritad kuidagi ja midagi kätte saada… aga mitte selle filmi puhul. «Maria paradiisi» tegemine oli omaette fiiling. Terve trupp oli pikalt koos meie põhivõttekohal Olustveres, kus tekkis hea grupitunne ning mõnus oli filmi teha.

Mille järgi te valite neid filme, mille kunstnikutööd teha?

Kõige enam sisetunde järgi. Teinekord tegeleb film mingite teemadega, mis minuga üldse ei haaku, ja sel juhul ei oska ma ei kaasa rääkida ega midagi filmile juurde anda. Filmikunstnikuna jutustan ma sedasama lugu mis režissöörgi, aga teiste vahenditega. Aga kui ma ei tunne, et suudan sellele loole mingit väärtust lisada, siis pole ju mõtet seda ka teha. Kui tunnen, et see on minu film, seda ma tahan teha, siis hakkavad lahedad mõtted jooksma. Kui emotsiooni ei teki, siis lihtsalt tegemise pärast pole mõtet end filmiga siduda.

Pihla Viitala filmis «Maria paradiis». Selle filmi eest sai Jaagup Roomet Soome filmiauhinna Jussi.
Pihla Viitala filmis «Maria paradiis». Selle filmi eest sai Jaagup Roomet Soome filmiauhinna Jussi. Foto: Kaader Filmist

Mis teid inspireerib?

Mina teen eelkõige režissöörifilme, nii et peaasi on režissöör ja lugu, mida ta tahab rääkida. See lugu peab mind kõnetama. Kõik muu, olustik ja muu selline moodustub loo ümber.

Milliste režissööridega läheksite pikemalt mõtlemata filmi tegema?

Ma läheks kõigiga! Erinevatel režissööridel on erinevad lood. Ma ei tea, kas nii sobib öelda, aga mõni pole päris su lemmikinimene, aga tal see-eest on nii huvitavad mõtted! Tema maailm on teistsugune, nii et tahad seda tööd teha. Ega inimesed ei pea meeldima just inimestena, aga loos peab olema niisugune vunk, mis kaasa haarab. Mitte ainult see, mis on stsenaariumis kirja pandud, vaid kõik see, mida režissöör sinna juurde räägib ja kuidas see elama hakkab. Dialoogi tekkimisele peab ise ka muidugi kaasa aitama.

Filmidest rääkides käib kõigepealt mõistagi jutt näitlejatest, siis režissöörist-stsenaristist, heal juhul ka heliloojast ja lõpus öeldakse mokaotsast «… ka kunstnikutöö oli suurepärane (Jaagup Roomet)». Miks nii?

Film on siiski visuaalsete vahenditega ühe loo jutustamine, ja ma arvan, et nii ongi hea. Kui kunstniku tööle liiga palju tähelepanu hakatakse pöörama, siis hakkab see juba segama töö tegemist. Mingisugust tagasisidet tahaks muidugi saada, aga see on väärtuslikum pigem teiste sama ala inimeste suust: kuidas neile tundus ja millist tulemust nad nägid. Kiitmine on ikka tore, aga ma ei tunne puudust sellest, et kriitikavormis hakkaks keegi süvitsi filmikunstniku tööd lahkama. Võib-olla ma natuke kardan ka niisugust süvaanalüüsi filmi kujunduse kohta. Kriitik ei pruugi teada, milles kunstni­kutöö üldse seisneb.

Aga milles see töö siis seisneb? Millest te uue filmi puhul alustate?

Loen loo läbi ja siis lasen tal seista. Ma pole niisugune püstoltegija, kes suudaks kohe järgmisel päeval pärast lugemist võttesse minna. Olen pikema toimega ning võtan endale aega. Seal kuskil kuklas see lugu siis pöörleb ja saab aja jooksul igalt poolt mõjutusi. Põhiline on stsenaariumile «küüned taha» saada ja mõista, mida sa ise sellega öelda tahad. Et lisaks lihtsalt loo edastamisele saaks filmi tekkida teine ja kolmas plaan. Selline mitmekihilisus pole lihtsalt illustratiivne, vaid toetab loo jutustamist ning annab sellele oma varjundid.

«Seltsimees laps» (kunstnik Jaagup Roomet) pälvis ka Lõuna-Koreas Busani filmifestivalil publikupreemia.
«Seltsimees laps» (kunstnik Jaagup Roomet) pälvis ka Lõuna-Koreas Busani filmifestivalil publikupreemia. Foto: Erakogu

Kas selles kuklas keerlemise faasis tekib vahel silme ette mingi konkreetne pilt: just nii peab see stseen välja nägema, nii peavad asjad olema?

Muidugi tekib. Head stsenaariumi lugedes tuleb see pilt juba kohe lugedes. Aga teinekord see pilt kuidagi lippab, siis räägid režissööriga ja saad aru, et see asi pole ikka päris nii, nagu ise oled mõelnud. Selles suhtes ongi filmikunst kollektiivne looming, mis käib dialoogivormis. Kohe alguses ma piltide ülesjoonistamisega tegelema ei hakka, vaid luulutan päris pikalt. Vaatan erinevaid asju, jalutan ringi, vaatan maju ja linde… Kui ma teaks, kust see tekib, oleks tore, aga mingil hetkel tuleb arusaamine, et see ongi õige tee. Ma ei armasta väga konstrueerimist ja kindlate reeglite järgi minemist.

Kuulsin lugu, et Veiko Õunpuu filmis «Viimased» Pääru Oja seljas olnud kuulsa lilla Original Basicu bomber-jope leidis kostüümikunstnik Jaanus Vahtra kaltsupoest. Kas teie töös tuleb niisuguseid kujundust defineerivaid juhuseid ette?

Kogu aeg! EKA esimesel kursusel oli mu juhendaja legendaarne teatrikunstnik Aime Unt, kes ütles meile alati: «Austa juhust, juhus on targem kui meie keegi.» Peab lahtiste silmadega ringi käima ja haarama kõiki võimalusi, mida elu pakub. Tasakaal peitub sellest, et loomulikult on vaja kõik täpselt ette planeerida ja läbi mõelda, aga nendesse plaanidesse ja mõtetesse ei tohi iialgi kinni jääda. Kui kuskil näed paremat asja, siis pead sellest kohe kinni haarama.

Spioonipõneviku «O2» viimane võttepäev (kunstnik Jaagup Roomet).
Spioonipõneviku «O2» viimane võttepäev (kunstnik Jaagup Roomet). Foto: Konstantin Sednev

Ma tahaks kangesti näha teie telefoni fotoalbumit sellest perioodist, kui hakkasite «O2» tegema.

Ma ei tee telefoniga üldse pilte, ma teen fotoaparaadiga. Väga harva, kui muud võimalust ei ole, tuleb telefoni kasutada. Ja üldse katsun võimalikult vähe pilte teha. Valiku tahan teha juba eelnevalt mõttes. Ma ei pildista asju lihtsalt suvaliselt üles. Pilte on maailmas liiga palju, fotograafia vohab. Kui ma alustasin, pildistati filmile ning see distsiplineeris. Iga kord peab läbi mõtlema, mida sa teed, sest sul on ainult teatud arv võimalusi selle tegemiseks. Ma tahan valiku enne mõttes ära teha ja alles siis pildistada mõnda asja, kui tunnen, et muudmoodi kuidagi ei saa.

«O2» võeti ajastu kujutamise eest väga soojalt vastu, kui keeruline see töö oli?

[Väljamõeldu] teostamine läheb üle kivide ja kändude iga filmi puhul. Kas tulemus saabki niisugune, nagu sa oled mõelnud, või kas ta läheb natukenegi sinna lähedale. Kõik algas valikute tegemisest: missugusena me tahame tolleaegset Eestit üldse näidata. Võimalusi oli palju ning see protsess oli huvitav ja keeruline, vaidlesime palju.

Filmi tegemise puhul on keeruline see, et fantaseerida võib ju lõputult, aga kasutada antakse ikka lõplik ressurss. Siis ongi vaja mõelda, mis filmi kontekstis kõige paremini töötaks. See on nagu pusle: su ees on tükkideks võetud maailm ning mõned tükid on pärismaailmast, mõned pead ise valmis ehitama ning sellest kõigest peab õmblusteta pilt kokku tulema. Selle jaoks on sulle antud ainult paar pliiatsit ning neid teisi pliiatseid ei saa sa võtta, sest ressurssi enam ei ole. Siis tuleb jälgida, et seda olemasolevat ressurssi vales kohas lihtsalt õhku ei paiguta. Ideaalset tulemust on väga kerge teha, kui piire ees ei oleks.

Spioonipõnevik «O2» (kunstnik Jaagup Roomet) leidis publiku heakskiidu ajastutruu õhustiku loomise eest.
Spioonipõnevik «O2» (kunstnik Jaagup Roomet) leidis publiku heakskiidu ajastutruu õhustiku loomise eest. Foto: Konstantin Sednev

Kui sageli on produtsendiga selliseid jutuajamisi, et «vaata, Jaagup, see on väga äge, aga me teeme siin ikka Eesti filmi Eesti eelarvega…»?

Sellega algab tavaliselt iga filmi esimene koosolek. Klassika. Aga kui suudad produtsenti oma energiaga nakatada… Kuigi nad on juba väga kogenud kalad ja ei lähe niisama lihtsalt konksu otsa. Aga kui näed, kuidas produtsent sinu seletamise peale läheb ka mõttest põlema, siis kõik toimib. Tuleb osata oma vaimustus talle üle kanda. Muidugi on sageli raske, aga alati on ka mingeid võimalusi mõtete teostamiseks. Vähe on asju, mida ei saa teha, kui väga vaja on.

Teie värskeim kunstnikutöö jõudis publiku ette eelmise nädala laupäeval, kui esietendus «Nad tulid keskööl» (lavastaja Diana Leesalu). See pidi kõigepealt kevadel Linnateatri Põrgulaval etenduma, aga jõudis koroona tõttu lavale nüüd Salme kultuurikeskuses. Mida see kunstniku jaoks tähendas?

Teatrite sulgemise tõttu polnud võimalust teha proove ega midagi. Salmesse kolimine ehmatas alguses ära, aga tegelikult tuli mingis mõttes isegi kasuks. Põrgulaval on black-box-lava, Salmes klassikalisem tõstetud lava, aga põhimõte jäi samaks. Kujunduses on kaks seina, mis liiguvad etenduse jooksul erinevates formatsioonides, ning kõik muu moodustub selle ümber. See põhimõte töötas endiselt.

Kogu Salme maja arhitektuur töötab selle lavastusega kaasa (tegevus toimub 1930ndate aastate Saksamaal – H. A.) ning moodustab osa kujundusest. See maja on totalitaarse arhitektuuri näide (ehitamine kestis üle kümne aasta, valmis 1965, arhitektid Paul Härmson, Kalju Luts – H. A.) ning selle puhul võib väga palju paralleele tuua omaaegse Saksa ilu­ideaaliga.

Natuke Põrgulavast tuli Salmesse kaasa ka, pean silmas laudise­jälgedega betoonseinu.

Tahtsin ära kasutada seda betooni olemust, mis Põrgulaval juba olemas oli. Inimesest suurem totaalne, igavene materjal, millest sakslased justkui oma tuhandeaastast riiki ehitasid. Betoonist seintega. Tahtsime kogu lava jätta brutaalseks ja paljaks, hoiduda tavalise lava pehmendustest.

Film «Rehepapp ehk November» tõi Jaagup Roometile nii EFTA ­auhinna kui kulka preemia.
Film «Rehepapp ehk November» tõi Jaagup Roometile nii EFTA ­auhinna kui kulka preemia. Foto: Kaader Filmist

Kui selguks, et tulevikus võite teha ainult filme või teatrilavastusi, siis kumma valiksite?

Siis ilmselt ei valiks kumbagi, sest mulle ei meeldi sundolukorrad. Film ja teater täiendavad teineteist ning mõlemast saab õppida asju, mida kaasa võtta. Nii on kõigi muude töödega ka, ma ei näe end tegelikult ei filmi- aga teatrikunstnikuna või üldse mingi kunstnikuna. Maailm tundub nii väga väike ja sumbunud, Eestis saab ring väga ruttu täis, kui piirata end ainult kino või teatriga.

Teie ande, oskuste ja erialaga ei pea ju ainult Eestis töötama…

Selleks, et kuhugi mujale tööle minna, peavad asjad kuidagi kokku klappima. Arvan, et Eesti kino on niisugune mõnus krants, milles on nii Euroopa traditsiooni, Ameerika mõju ja selle juurde tuleb sisse Vene kino vanu asju. Siin on lahe tööd teha, ma ei ole kindel, kas ma tahaks minna töötama mingisse suurde tõupuhtasse süsteemi. Siin on ka rohkem vabadust teha ja mõelda kui mõnes suures ja vanas kinoriigis.

Vahel märkan filme vaadates mingit detaili kaadris, näiteks raamatut riiulis, mis tundub eriti tähenduslikuna, filmi ideed ümber­mõtestavana. Kuidas niisugused asjad filmi satuvad, koos režissööriga panete neid sinna?

Mina saan aru nii, et kõik, kes teevad filme, teevad neid eelkõige iseendale. Ja kui nad sinna midagi panevad, siis panevad nad selle iseenda pärast. Oma südames keegi ei julge seda välja öelda. Iga teise kunstiga on ka nii, et seda tehakse sisemise vajaduse pärast, ning kui hakatakse mõtlema teiste peale – kuidas keegi seda vaatab –, siis läheb asi kiiresti rappa. Režissöörid, operaatorid, kunstnikud ja üldse loomingulised inimesed teevad neid asju endale. Nad ei julge seda lihtsalt öelda. (Naerab.)

Mis pilguga te ise filme vaatate?

Ma katsun üldse vähem filme vaadata ja hoolikamalt valida, mida vaadata. Kui vaatan, siis ikka lugu, mitte kujundust. On vähe filme, mida ma vaatan teist või kolmandat korda põhjusel, et seal on nii lahe kujundus, ehk saab midagi õppida. Ma kardan natuke klišeesid, ehkki kopeerimine pole ka üldse paha. Näiteks õigeusu traditsioonis on kopeerimine sama õilis kui millegi originaalse tegemine. Katsun saada ja sisse tuua mõjutusi ka filmivälisest maailmast. Mis puutub filmidesse, siis vaatan seda, mis tundub lahe ja põnev, mingit süsteemi mul pole.

Jaagup Roomet

15.12.1977

Eesti filmi- ja teatrikunstnik

Lõpetas 2000. aastal Tallinna Kunstiakadeemia stsenograafia osakonna (juhendajad Aime Unt ja Pille Jänes)

Enam kui 30 filmi ja kümmekonna teatrilavastuse kunstnik

Valik filme:

«Püha Tõnu kiusamine» (2010, koos Markku Pätilaga), Euroopa Filmiakadeemia parima kunstnikutöö nominatsioon

«Polaarpoiss» (2016), EFTA ­auhind

«November» (2017, koos Matis Mäesaluga), EFTA auhind; ­kulka preemia

«Seltsimees laps» (2018)

«Tõde ja õigus» (2019)

«Maria paradiis» (2019), ­Soome filmiauhind Jussi

«O2» (2020)

Värskeim kunstnikutöö:

«Nad tulid keskööl» (2020, ­Tallinna Linnateater, lavastaja Diana Leesalu)

Jaagup Roomet leiab, et Eesti filmis on tunda nii Euroopa, Ameerika kui Vene kinotraditsiooni tõutunnuseid.
Jaagup Roomet leiab, et Eesti filmis on tunda nii Euroopa, Ameerika kui Vene kinotraditsiooni tõutunnuseid. Foto: Sander Ilvest
Märksõnad
Tagasi üles