ARVUSTUS ⟩ Väga peenelt kootud karkassikangas

Jaanus Samma. «Taasloodud ajalood. Vööd» (2019). FOTO: Stanislav Stepaško

Temnikova ja Kasela galeriis on praegu veel mõnda aega lahti näitus «Roots and Ruins», kus on väljas nelja superstaarist kunstniku tööd. Jaan Toomiku, Edith Karlsoni, Jaanus Samma ja Kris Lemsalu teosed moodustavad kokku meditatiivse ja pingelise koosluse, mis uurib elu ja surma omavahelisi vastastiksuhteid. Kas tulevik toob midagi uut või on tegemist surnud punktiga? Kas kõik sündmused on tegelikult juba ära toimunud või on võimalik olevikule leida veel mingisugune elujõuline alternatiiv? Mida sosistavad meile meie esivanemad ning kas alati tasub nende hääli kuulda võtta?

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Et mõista täpsemalt, mida need küsimused tähendavad, vaadakem töid eraldi: Jaan Toomiku maalil «Perekond» on kujutatud meessoost figuuri (kes meenutab kunstnikku ennast), kelle erekteerunud türa asemel on justkui järgmine, samasugune meessoost figuur. Sellel seisab omakorda peenise asemel väiksem versioon temast endast. Ühelt poolt oleks siin justkui tegemist klassikalise patrilineaalse põlvnemisskeemiga – kõik kandub isalt pojale ja sealt omakorda edasi –, teisalt on kõik mehefiguurid selle maali peal rõhutatult ühetaolised. Omamoodi macho-vitalism kohtub siin pimeda kopeerimisega. See pole enam põlvnemine, vaid fraktaalne lõpmatus. Toomiku kujutatud mees olekski justkui solipsistlik masin, kes (või mis?) suudabki taastoota ainult iseennast.

Teine Toomiku maal kujutab sarnast olukorda ning mängib samade kujunditega, ehkki kaootilisemalt – selle nimi on «Sugupuu». Siin on elu juba täielikult detsentraliseeritud, algupära pole enam olemas. Kahe maali ristuvas valguses materialiseerub kolmas teos otsekui isevärki hologramm – maalide vahel seisab saalis samu motiive jätkav pronksist skulptuur, mis kannab samuti nime «Sugupuu».

Edith Karlsoni installatsioon kannab nime «Mis juhtub perekonnas, jääb perekonda». Karlsoni teosed avavad samuti mineviku, elu ning tehislikkuse omavahelisi puutepunkte. Siin ripuvad seinal müütiliste olendite maskid, aga ka noorluikede surnukehadelt võetud jesmoniidist vormid. Paljudes kultuurides on just nimelt maskid maagiliste transformatsioonide ja riituste põhiliseks vahendiks – maskide abil hakatakse vastu aja ülemvõimule. Maskide ja luikede vahelist ala ehivad metssea selgroolülid, mis on tehtud alumiiniumist. Tehislik ja orgaaniline, kadunud ning elujõuline; surm ise muutub siin osaks millestki laiemast ning liikuvamast. See on väga peenelt kootud (kar)kassikangas.

Ühelt poolt võib tunduda, et see kõik on väga sünge, kuid Karlsoni installatsioon on üks näituse rõõmsamaid ja helgemaid.

29.10.2020 31.10.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto