E, 28.11.2022

Siiri Erala: seal, kus inimesel on süda

Siiri Erala
, Pärnu Postimehe peatoimetaja
Siiri Erala: seal, kus inimesel on süda
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Siiri Erala.
Siiri Erala. Foto: Urmas Luik

Kui ma olin väike, seisis ema-isa magamistoas ukse kõrval öökapil kirjutusmasin. Oli paberipakk, kopeer, vigade parandamiseks valged lipikud. Aeg-ajalt istus ema seal öökapi ees tumbal ja toksis. Kui rida lõppes, käis kõll! ja ema vahetas kangist vurinal lükates rida.

Kurnavaim töö oli MRP salaprotokollide avalikustamise ühingu bülletääni ümberlöömine, mis oli ema meenutuse järgi oma kümme lehekülge ja mis läks kopeeri abil korraga viiele lehele. Ema trükkis teksti ümber neli korda ja nii sai meie külakesse salaprotokollide olemasolust pajatavaid lehti paarkümmend.

Selle kirjutusmasina taga näppudele valu andes said raamatuks ka minu vanavanaisa Mardi Siberi-aastate meenutused ja vanaisa Mauri ­mälestused. Vanatädi Viivi trükkis oma eluseigad ise raamatulehekülgedeks. Neid kogunes kaks köidet. Nii on meil eelmise põlvkonna meenutusi riiulis nelja tubli raamatu jagu. Olen neid koolilapsena ja noorukina korduvalt sirvinud. Paelunud on mind eluolu detailid. Kuidas Siberis elati, mida rasketel aegadel lauale anti. See, kuidas inimesed end tundsid, ei ole minuni jõudnud. Ehk ei ole seda otsesõnu kirjaski.

Läinud nädalavahetusel jõudsin taipamiseni, et ma hakkan vist aru ­saama, kuidas mu vanemad-vanavanemad end tundsid. Et mis tunne on elada võimu all, mis juhib su isamaad sulle vastuvõetamatus suunas. Kus võimu­positsioonidel on inimesed, kellega sa ei evi ühiseid väärtusi. See on ­raskuse tunne. Füüsiliselt tajutav pigistus ­kohas, kus inimesel on süda.

Olen aeg-ajalt kohanud inimesi, kes ütlevad, et ei taha enam teada, mis Eesti poliitikas toimub. Nad lülitavad end välja, loodavad, et mõni lähedane-­tuttav ikka ütleb, kui eriolukord välja kuulutatakse. Osalt mõtlen, et võiks ju ka. Teisalt ei saa mina nii.

Töö Pärnu Postimehe peatoimetajana nõuab, et oleksin kursis, aga see pole kõik. Inimesena kõnetas mind väga Auschwitzi surmalaagris ellu jäänud 93-aastase Marian Turski kõne. Kes pole seda lugenud-kuulnud, ­otsige üles. Vahendan praegu ­kokkuvõtlikult oma sõnadega eaka mehe kogetust sündinud tarkust: holokaust ei sadanud taevast alla, selleni viisid ­väikesed muutused. Ühele ­diskrimineerivale sammule järgnes teine ja kuna ­rahvas valis olukorraga leppimise tee, on meie ajaloos kole ja verine jälg. Turski ütleb, et kui see juhtus ühe korra, siis võib see juhtuda teinegi kord. Ainus vaktsiin selle vastu on mitte jääda ükskõikseks.

Pärnu nägi mullu oktoobris LGBT-noorte kiusamist valitsusse kuuluva erakonna poolt, tänavu oktoobris anti tuld kunstnike pihta, kes ei maali valitsuserakonnale meeldival moel. Raske tunne mu südames ei luba mul vaikides oodata, kes võetakse hambusse järgmisena. Ma soovin hoopis, et käiks kõll! ja viimane rida sellel inetul leheküljel saaks punkti.

Märksõnad
Tagasi üles