Muusik, saatejuht ja kirjanik Mihkel Raud on maha saanud järjekordse hitipotentsiaaliga raamatuga «Võtku homme mind või saatan», milles ta oma mullusuvise abielukriisiga seotud tunded ja tungid sõna otseses mõttes algosadeni lahti harutab. Õnneks on ka huumorit piisavalt.
Aga kaugeltki mitte ainult selleks, et värskest raamatust rääkida, ei saanud me Rauaga kokku. Võtame laiemalt ette, alustame kaugemalt. Ikka sellest, mis praegu aina vastikumal kombel Eestis kirgi kütab.
Samasooliste abielu puudutav diskussioon
Ei taha kuidagi küüniliselt kõlada, aga mulle on hakanud kogu see asi natuke nalja tegema. See, et oleme 2020. aasta lõpus omadega punktis, kus rahvana tõsimeeli ikka veel vaidleme ja arutame küsimuse üle, mis on sedavõrd iseenesestmõistetav ja – kuidas ma siis ütlen...? – isegi mitte õlakehitust põhjustav mujal tsiviliseeritud maailmas. Siin peitub omamoodi kummaline paradoks. Ühest küljest mõtleme endast kui kohutavalt eesrindlikust riigist, mida me mõnedes asjades ju olemegi. Võtame või E-riigi teema, kuigi saan aru, et ka selles oleme viimastel aastatel toppama jäänud. Ja samas, kuidas me mõnedes teistes küsimustes, mis on justkui elementaarsed, keeldume ikkagi keskajast kaugemale minemast. See on mulle arusaamatu.