Juhtkiri ⟩ Seadus olgu rakendatav

  • Jälitusseadusesse plaanitakse muudatusi
  • Praktikas võib seadusega raskusi ette tulla
  • Privaatsus ja turvalisus on mõlemad tähtsad
Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts

Tehnoloogia areng on hõlbustanud niihästi kurjategijate tegutsemist kui ka loonud paremaid võimalusi, kuidas kuritegusid ennetada või nende sooritajatele jälile saada. Turvalisema elu üle võib vaid rõõmu tunda, kuid peab arvestama, et selle tagamiseks tuleb anda võimule õigus jälgida inimeste suhtlemist ja liikumist.

Tänase Postimehe majandusküljel on ülevaade jälitusseaduse muudatuste eelnõust ja selle menetlemisest. Kui veel suvel siseministeerium soovis, et korrakaitseorganite jaoks tuleks internetis kasutatavatele suhtlusrakendustele nagu WhatsApp ja Telegram luua tagauks, mille kaudu pääseks vajaduse korral ligi kasutajate sõnumivahetuse sisule, siis uuele ringile jõudnud seaduseelnõu on õiguste küsimisel oluliselt tagasihoidlikum. Salvestada tuleks vaid suhtluse liiklusandmeid, st seda, kes kellega, millal ja kui kaua suhtles.

Et samasugune reegel kehtib juba praegu mobiilikõnedele, siis ei muudaks uuendus olukorda põhimõtteliselt. Samas on ekspertidele jäänud selgusetuks, kuidas väike riik nagu Eesti saaks sundida suuri tehnoloogiafirmasid nagu Microsoft või Facebook seda reeglit järgima. Edulootus võiks olla ehk Euroopa Liidul, kuid Euroopa Kohus on oma hiljutise otsusega toetanud pigem vastupidist lähenemist.

Lihtsamini lahendatav on ettepanek kaotada isikustamata kõnekaardid, mis võimaldavad kurjategijatel kergesti oma suhtluse jälgi segada. Paljud riigid ei luba juba praegu isikustamata kõnekaarte, aga Lätis ja Soomes on need lubatud. Kui Eesti need ära keelaks, poleks keeruline neid piiri tagant ostmas käia.

Kodanike privaatsus ja turvalisus on mõlemad kaalukad, kuid osalt vastandlikud ühiskondlikud hüved. Seadusandja ülesanne on leida siin kesktee.

3

Nii ühe kui teise ettepaneku puhul jääb kahtlus, kuivõrd neid seadusemuudatusi õnnestub praktikasse rakendada. Kurjategijaid tuleb küll jahtida, kuid arvestada tuleks ka jälitustegevuse laienemisega kaasnevaid riskitegureid inimeste privaatsusele.

Seaduskuulekas kodanik võib tunda, et see teda eriti ei puuduta, sest tal pole nagunii midagi varjata. Nii ei häiri teda mõningane privaatsuse riive avalikku ruumi pandud turvakaamerate või selle puhul, et mobiilioperaatorid talletavad, millal ta kellelegi on helistanud, kus ta sel ajal viibis ja kui kaua vestlus kestis.

Olukord pole siiski ühemõtteliselt probleemitu. Jälgimise ja jälitusvõimaluste laienemine võib ükskõikseks jätta vaid inimese, kellel puuduvad poliitilised vaated ja vähegi kaalukam ühiskondlik positsioon, mida võiks kahjustada tema eraeluliste veidruste või väikeste moraalsete eksimuste ilmsikstulek. Ühiskondlikult vähegi aktiivne inimene peab arvestama, et tema turvalisus on tagatud üksnes senikaua, kuni talletatud andmed ei leki kurjategijatele ja kuni jälitamist piiravad õigusriigi põhimõtted ja täpselt reglementeeritud praktika.

Kodanike privaatsus ja turvalisus on mõlemad kaalukad, kuid osalt vastandlikud ühiskondlikud hüved. Mõistetav on korrakaitseorganite soov saada tõhusamaid vahendeid oma töö tegemiseks, aga kaaluda tuleb ka riske, kuivõrd neid vahendeid on võimalik kuritarvitada. Samuti tuleb arvestada, et mida rohkem andmeid inimeste kohta kogutakse ja salvestatakse, seda suurem on oht, kui need lekivad. Seadusandja ülesanne on leida siin mõistlik kesktee.

Seotud lood
31.10.2020 03.11.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto