N, 2.02.2023

Karina Orlova: sel korral on valimistel kaalukausil demokraatia ise

Teet Korsten
, ajakirjanik
Karina Orlova: sel korral on valimistel kaalukausil demokraatia ise
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 15
Venemaa plaanib reaalseid rünnakuid USA hääletelugemismasinate ja valimisstruktuuride vastu, hoiatab ajakirjanik Karina Orlova. 
Venemaa plaanib reaalseid rünnakuid USA hääletelugemismasinate ja valimisstruktuuride vastu, hoiatab ajakirjanik Karina Orlova. Foto: Erakogu
  • USAs on võimul populist, kes nimme polariseerib ühiskonda ja nimme lõhestab.
  • Paljud nõustuvad, et USA panustab teiste NATO liikmetega võrreldes liiga palju.
  • Venelased plaanivad reaalseid rünnakuid otse valimisstruktuuride vastu.

USA valimistel pole kaalukausil pelgalt erinevad ideoloogiad, vaid suisa kogu demokraatia käekäik maailmas, leiab viiendat aastat Ühendriikides elav Ehho Moskvõ ajakirjanik Karina Orlova.

Kõrvalt vaadates tundub, et kampaaniat nendeks presidendivalimisteks on olnud liiga palju. Võib öelda, et see algas juba järgmisel päeval, kui Trump sai presidendiks.

On õige, et kampaania algas niipea, kui Trump sai esimeseks ametiajaks valitud. Valituks saamist ta muuseas ei oodanud, vaid oli valmis kaotuseks. Isegi pressiavaldused olid kaotuseks valmis. Mäletate, ta teatas, et ei tunnista valimistulemusi – olles kindel, et Hillary Clinton on võitnud. Melania Trump nuttis, kui sai valimistulemustest teada. Aga Trump orienteerus kohe ümber ja alustas kampaaniat saamaks teist korda valituks. Teame seda kõike raamatutest, mille on kirjutanud administratsiooni insaiderid.

Jah, tõesti – meedias kirjutatakse valimistest väga palju, sest valimisaktiivsust on vaja tõsta. Kui ei kirjutaks, inimesed ei teaks ja nad ei leiaks, et see on tähtis. Arvan, et kõike tehakse õigesti. Nagu ameeriklased sageli toonitavad: «Tasuta vabadust pole olemas!» Esmalt öeldi seda sõja kontekstis – kui on kodu- või II maailmasõja mälestusüritused, rõhutatakse alati, et vabaduse eest, mis on demokraatia alus, peab võitlema, selle eest tuleb maksta.

On elementaarne hind tõusta ning hääletada. Isegi tõusma enam ei pea, saab ju ka posti teel hääletada.

Teil pole USA kodakondsust, aga kujutan ette, et tahaksite ka ise valimisurni juures oma panuse anda?

Jah, muidugi tahaks, aga see soov pole nii pakiline. Elan Washington DCs, mis on ultra-ultra liberaalne ja demokraatlik valimispiirkond. Näiteks eelmistel presidendivalimistel hääletas siin 96 protsenti valijaist Clintoni poolt. Need oleks kui Kaukaasia näitajad Venemaa presidendivalimistel (naerab). Sestap minu häälest palju ei sõltuks. Aga tahaks jah.

Viimasel ajal olete iga päev Ehho Moskvõs valimistega seotust aru andnud.

Otsustasin kirjutada üpris väiksed märkmed sellest, millest muudes meediates ei kirjutata. USA valimistest üldiselt kirjutatakse, ja kirjutatakse eelkõige sellest, mis on kõigil meelel – näiteks debatid kandidaatide vahel. Mina pigem keskendun sisemistele asjadele, mis on kuidagi huvitavad ja ebaharilikud, millest venekeelsed muidu kindlasti aimu ei saaks.

Kas Ehho oskab seda hinnata, et raadiol on nüüd, alates 2015. aasta aprillist n-ö oma mees Washingtonis?

Enne mind Washingtoni korrespondenti polnud. Loodan, et nad hindavad.

Tegin teiega Postimehesse intervjuu, mis ilmus 2018. aasta märtsis. Olite juba siis väga ägedalt Trumpi vastane. Kas midagi on vahepeal muutunud?

Minu vaated ei muutu – tähendab selge, et nad evolutsioneeruvad elu jooksul, ent USA poliitika koha pealt… Ei tea, kas saab öelda, et olen veel enam Trumpi vastane, aga leian, et iga kainelt ja kriitiliselt mõtlev inimene, kes on orienteeritud vabadusele, demokraatiale ning muudele lääne ühiskonna saavutustele, võtab loomulikult karmi Trumpi-vastase positsiooni ja jääb sellele kindlaks. Nii on ka minuga.

Mis puudutab teist tiiba – sageli nad tegelevad sellega, mida nimetatakse kirsside noppimiseks tordilt. Nad leiavad mõne idioodi ultravasakpoolsete seast, kes kirjutab midagi näiteks Twitteris või ajaleheartiklis, ja annavad sellele samasuguse kaalu, nagu on kogu riigiaparaadil, mida praegu juhivad vabariiklased, kelle juht on ultraparempoolne president.

Leian, et sellised võrdlused on esiteks ebakorrektsed ja teiseks nimme eksitavad. Me räägime võimust, võimuaparaadist – ühest küljest on see Trump ja tema administratsioon ning senati vabariiklased – ja sellega on vastamisi ühiskond, kus on ka erinevad äärmused.

Vaatamata kõigele on tegu eri asjadega.

Kui president keeldub hukka mõistmast paremäärmuslasi, natsionaliste… Kui Ku Klux Klan marssis 2017. aastal Charlottesville’is, tapeti üks neiu vasakäärmuslaste seast. USA president pöördub oma äärmusparempoolsete toetajate poole ja selmet et rassiste hukka mõista, ütleb: «Stand back and stand by!» (seda võib tõlkida «astuge tagasi ja seiske kõrval» aga ka «astuge tagasi ja olge valmis/ootel» – toim). Vaat see on probleem, sest tegu on inimesega, kel on võim ja volitused.

Näitena vasakpoolsete totrusest armastatakse esile tuua naiskongresmenide nelikut – Alexandria Ocasio-Cortez, Ilhan Omar, Rashida Tlaib ja Ayanna Pressley –, aga nemad pole mulle grammigi sümpaatsed. Jah, nad on väga eredad ja valjuhäälsed, aga neil pole võimu. Nende kandidaat Bernie Sanders ei suutnud võita demokraatide eelvalimisi.

Euroopasse jõuab osa asju võib-olla nagu läbi katkise telefoni: näiteks uudised erinevate monumentide mahavõtmisest või Black Lives Matter (BLM) liikumisest. Ka näiteks meie ühine tuttav Viktor Šenderovitš ei ole viimati mainitust vaimustuses.

Kuulge, kõik teavad, et olid protestid, ning pärast olid röövid ja marodöörlus. See kõik oli, lihtsalt peab vahet tegema, kes mida tegi. Valdavalt ei tegelenud protestijad marodöörlusega. Olid mõned inimesed, kes selleni laskusid, ja seda teab iga inimene, kes elab USAs ja nägi seda oma silmaga – nagu mina. Viktor Šenderovitš ei näinud seda oma silmaga, ta valis pildi, mis tundub talle omasem. Saan isiklikult otsustada selle põhjal, mida nägin.

Minu akende all rüüstati poode ja tegu oli noorte mustanahaliste pättidega, kes pärinevad vaestest rajoonidest. Tegu pole protestide sünnitisega, selliseid asju võib iga päev juhtuda – kõikjal, kus on kriminaalne element, nad aktiveeruvad seesuguses olukorras.

Augusti alguses, juba pärast proteste, loomastus rahvahulk Chicagos Southside’is, mis on vaene kant, pärast seda, kui politsei oli ühe mustanahalise maha lasknud. Tõsi on, et kohe levis desinformatsioon, nagu oleks hukkunu olnud 15-aastane ja relvitu. Õhtul liikusid kohalikud elanikud linnakeskuse poole ja hakkasid seal kõike purustama. Nägin seda oma silmaga, sest olin sel päeval Chicagos. Hiljem tuli kõik Chicago sillad üles tõsta, et see ei korduks. See oli jube: tõesti ei midagi head. Aga see polnud see BLM, mis tekkis George Floydi tapmise pärast. Lihtsalt selline reaktsioon. Ja kõik mõistsid selle karmis stiilis hukka – teiste seas Washingtoni ja Chicago linnapea.

Ilmselt pole kunagi enne USA presidendivalimisi olnud sellist polariseerumist, kui on praegu. Kuidas te seda seletate, millest see on tingitud?

See on seotud sellega, et USAs on võimul populist, kes nimme polariseerib ühiskonda ja lõhestab. See on tema ainumas viis poliitilises ruumis tegutseda. Kui kuulata Trumpi, siis vahel tal on häid ideid…

Trump valmistub Valgest Majast lahkuma – varem või hiljem peab ta seda tegema.

Näiteks?

USAs on probleem immigrantide tulvaga. See probleem lõunapiiril on vaja lahendada. Sel tasandil Trump adub probleemi, aga mis edasi… Iga inimene saab aru, et on probleem, aga selleks ei pea olema president, et seda mõista. Trumpil jagub mõtlemist vaid selle tasandini. Edasi ta ei tea, mida teha, tal pole ühtegi plaani asja lahendamiseks.

Näiteks tahetakse nn Obamacare, mis on tervishoiusüsteem, mille Obama juurutas, tagasi keerata. Enamik vabariiklasi leiab, et riiklikku tervisekindlustust ei peaks olema – kõik peab olema erakätes. Arvan, et eurooplased isegi ei hooma, kuidas üldse nii saab olla. Leian, et tegu on ebaõiglusega, ja on lausa absurdne, mis USAs tervishoiusüsteemiga toimub. Kui sa oled rikkur või valgekrae – selge, et sul pole probleemi.

Kui sa oled väga rikas, siis ei pea ka makse maksma. Hiljuti oli näiteks uudis, kui palju Trump riigile tulumaksu on maksnud.

Võeti vastu otsus, et prokuröridel on nendele andmetele ligipääs, aga ülemkohus saatis selle tagasi alama astme kohtusse ning teatas, et Trump võib esitada kohtule uued argumendid. Trumpi juristid teevad kõik, et asi aina veniks ja lõpuni ei jõuaks. Me nüüd teame, palju ta maksab makse. NYT avaldas tema tuludeklaratsiooni koopia, kõik on täiesti selge, aga mõningaid asju pole võimalik teada ilma avalikustamiseta – ainult prokurörid võivad teada, kuidas on kriminaalsemate asjadega

Trumpil pole ühtegi plaani ühegi probleemi lahendamiseks ja sestap sirutub lihtsa vahendini, mille nimi on populism. «Kõik, kes on minu vastu, on vaenlased, kõik, kes on minu poolt, on head.» Trump pole seda leiutanud, see on iga populisti võte. Sestap ongi ühiskond nii polariseeritud.

Pluss sotsiaalmeedia annab oma panuse, aitab kaasa vandenõuteooriate – nagu «demokraatidest pedofiilide ring» – kontrollimatule levikule. Inimestes sünnivad hirmud, tigedus, vihkamine ja seegi aitab kaasa ühiskonna polariseerumisele, jaotusele omadeks ja võõrasteks.

See, mida Putin on Venemaal teinud, on praktiliselt sama – selle erandiga, et Trump ei kasuta terminit «viies kolonn».

See, mida Trump on näiteks Saksamaale ette heitnud, sisaldab ju ka karmi tõde: Saksamaa võiks Euroopa kaitsesse rohkem panustada.

Paljud nõustuvad, et USA panustab ülejäänud NATO liikmetega võrreldes liiga palju. Just meenus hiljutine intervjuu [endise Valge Maja riikliku julgeoleku nõuniku] John Boltoniga, kes ütles, et USA lahkub NATOst, kui Trump valitakse ka teiseks ametiajaks; et see on õudus, aga keegi ei suuda seda peatada. Ma ei arva, et ma teaksin Boltonist paremini, aga leian, et nii saabki olema, ja see oleks õudne – muu seas suur võit Putinile. Kui ta muidugi selle hetkeni ise veel ametis on.

Vaat miks on need valimised nii tähtsad. Sel korral pole tegu pelgalt kahe ideoloogiaga – konservatiivse ja liberaalsega –, ilma naljata on kaalukausil demokraatia ise. Ma ei ütle, et demokraatia püsimiseks peab USA olema NATOs, aga kõik ülejäänu, mis toimub, on suur löök demokraatia pihta USAs.

Mäletan, kuidas enne Brexiti referendumit paljud inimesed läänes veidi pelgasid, aga mitte väga. Esmalt mõeldi, et naljatatakse ja sellest ei tule midagi välja, aga päev pärast referendumit ärgati uues reaalsuses. Siis peljati Trumpi, mõeldi, et see pole võimalik, aga… kutist sai president.

Hea näide seoses Brexitiga.

Nüüd on sama lugu. Võime olla optimistid ja unistada, et maakera pöördub tagasi sinna, kus ta kunagi oli – st n-ö õigesse suunda…

Ausalt öeldes ma juba kardan teha mingeid prognoose ja ennustusi. Kui olid 2016. aasta valimised, olin USAs elanud vaid poolteist aastat ja ma ei adunud ega hoomanud veel kõike nagu praegu. Mul oli juba sõpradering, kes oli temaatikaga kursis ning aitas toimuvat mõista. Ka siis olid tundmatud tegurid, mis viisid Trumpi võiduni, millest saime hiljem teada. Ja need viisid muide ka Brexitini. Pean silmas Briti konsultatsioonifirma Cambridge Analytica Ltd tehnoloogiat. Just Trumpi staap palkas nad Steve Bannoni kaudu.

Nad kogusid illegaalselt Facebooki kasutajate kohta andmeid. Iga kasutaja kohta koguti tuhandeid elemente – iga tema like’i ja dislike’i, iga postitust analüüsiti ning inimese kohta koostati profiil. Nõnda õnnestus Trumpi staabil jõuda valijateni, kes polnud seni hääletanud. Just kolmes n-ö määratlemata osariigis – Pennsylvania, Michigan ja Wisconsin – võitis Trump kokku 84 000-häälelise ülekaalu. Peaaegu olematu arv! Näiteks Wisconsinis nad keskendusid ühele väiksele ringkonnale, mis mõjutas tänu ringkondlikule jaotusele asjade seisu kogu osariigis.

Siis me ei teadnud, et Trumpi staap teeb koostööd Cambridge Analyticaga, nüüd aga teame. Mind huvitab, kas neilgi valimistel võib olla midagi, mida Trumpi staap teeb, aga meil pole sellest aimugi – mõni uus tundmatu tegur, mis alles hiljem pinnale ujub?

Just lugesin intervjuud Ted Cruziga (vabariiklasest senaator, kes kaotas Trumpile eelvalimistel – T. K.), kes leiab, et Trumpi rünnakud Bideni poja vastu ei evi üldse mingit efekti ja et valijate hulk suureneb vasakpoolsete arvelt; et demokraatidel on neil valimistel palju energiat.

Tähtis on arvestada, et eelmistel valimistel ei läinud demokraatide ultravasakpoolsete tiib Hillary Clintoni poolt hääletama. Tegu oli protestiga, sest nad leidsid, et Clinton varastas demokraatide eelvalimistel Bernie Sandersilt võidu. Nad leidsid, et Hillary võidab niigi ja nemad sellesse ei panusta. Ei jagunud ka valimisaktiivsust, et Trumpi lüüa. Sel aastal kõik demokraatide toetajad muidugi osalevad.

Saan aru, et ka paljud sõjaväelased on Trumpi vastu. Võite selle segmendi kohta midagi öelda?

Sõjaväelastega on huvitav lugu. Lõplik murrang toimus ilmselt pärast rahumeelse demonstratsiooni laialiajamist Valge Maja juures sõjaväe poolt tänavu 1. juunil, kui Trump oli Lafayette’i väljaku läheduses kiriku ees fotograafidele poseerimas. Teda saatis siis kogu sõjaline juhtkond. Ma ei tea, miks nad nõustusid selle laialiajamisega, aga hiljem said nad aru, et tegu oli tohutu veaga ja seda poleks pidanud tegema

Kõik nad – ka kaitseminister Mark Esper ja kindral Mark Milley – andsid sellest teada. Eksperdid on üldiselt seda meelt, et armee seisab Trumpi vastu – mitte et nad oleksid vandenõus, aga ses mõttes, et nad ei täida Trumpi seadusvastaseid käske, mida ta võib anda pärast 3. novembri valimisi. Ja Trump on ise hiljuti intervjuus tunnistanud, et jah, kindralid mind ei salli, aga sõdurid on minu poolt.

Ma väga kahtlen, et sõdurid on tema poolt, sest alailma ta alandab ja solvab sõjaväeteenistujaid, naerab neid pidevalt välja. Näiteks tema käitumine Prantsusmaal, kui ta keeldus sõitmast sõjamemoriaali juurde, kuna ta kartis oma soengut vihma käes rikkuda, ja ütles, et need olid üldse luuserid, kes surma said.

See on tema lemmikteema – nõnda ta väljendus ka John McCain’i (kauaaegne vabariiklasest senaator, kes suri 2018. aastal – toim) suhtes, et mis kangelane too on, kui ta [Vietnami sõjas] vangi langes – «Ta on luuser, kangelane olen mina, sest mina pole vangi langenud.» Kusjuures Trump pole sõjaväes käinud.

Mis 3. novembril ja vahetult selle järel toimuma hakkab?

Ma kirjutasin oma Ehho Moskvõ kolumnis, et on neli varianti.

Esimene on see, et Biden võidab talle hädavajalikes osariikides juba 3. novembri tulemuste põhjal, ent minimaalselt, ja siis saab temast 46. USA president, sest posti teel saabunud valimissedelid ainult lisavad talle hääli.

Teine – Biden võidab tohutu vahega juba 3. novembril. Näiteks ta võidab Texases või saavutab kolmes määratlemata osariigis tohutu edumaa.

Kolmas – Trump võidab 3. novembril minimaalse vahega, ent eelhääletanute häälte ülelugemine annab mõne päeva järel võidu hoopis Bidenile. See on n-ö punane miraaž ja see on hirmus, sest Trumpil on siis esmalt formaalne põhjus end võitjaks kuulutada, ja ta on pinnase sõjaks juba varem ette valmistanud, rääkides, et kirja teel hääletamine on võimalus võltsimiseks. «Mida ma rääkisin?! Mult röövitakse võit.»

Neljas on see, et Trump võidab 3. novembri tulemuste põhjal suure vahega ja jääb võimule teiseks ametiajaks. Ütleks, et see on üks võimalus miljonist.

Kuidas seletada seda, et valdav osa venekeelseid USAs on tulihingelised konservatiivid?

See on miljoni dollari küsimus. 1990ndatel tulid Venemaalt paljud juudi päritolu immigrandid. Neile on kõige tähtsam Iisrael. Selge, et demokraatidel ja vabariiklastel on erinev lähenemine ses küsimuses. Leian, et see on kummaline – mis see Iisrael asjasse puutub, kui elad USAs?!

Ma ei tea ühtegi inimest – mõne erandiga –, kes Venemaal oli küll liberaal, aga kes siia tulles poleks muutunud ehtsaks trumpistiks/rassistiks. Saan aru, et on olemas Trumpi toetajad, aga ma ei saa aru, kuidas saab olla Putini vastu ning toetada samal ajal Trumpi. Nii ei saa olla! Need inimesed on petised. Tegelikult on nad Putini toetajad – lihtsalt salajased.

Sestap ma nendega ei suhtle. Ja veel ma ei suhtle venelastega, sest nad ei assimileeru. Ilmselt on tegu kõige vähem assimileeruva rahvusega, vähemalt kuuluvad venelased esimese kolme sekka. Neid ei huvita USA kultuur, nad peavad ameeriklasi lollideks ja primitiivseteks, kes midagi ei loe ega ei tea. Nende enesehinnang on uskumatult kõrge, nad peavad end kõrgkultuuri kandjaiks, Dostojevski ja Tolstoi järeltulijaiks. Ma ei suuda enam taluda juttu Tolstoist ja Dostojevskist – see on päriselt õudne. Boris Johnson kirjutas, et 12 protsenti käib tualeti asemel augus asjal – tegelikult on see protsent suurem –, mis Dostojevski? Ja peamine: kuidas see puutub tänasesse päeva?

Nad pole lahked, ausalt öeldes, nad pole ka eriti targad ega teadmishimulised. Nende kvaasipatriotism baseerubki Dostojevskil ja Vene balletil. Mulle sellised inimesed huvi ei paku.

Kirjutasite 2017. aastal huvitava kokkuvõtte Muelleri komisjoni uurimisest, mis avaldati ka Postimehes, ja mis tegeles muu seas Venemaa sekkumisega USA presidendivalimistesse. Mida praegu Venemaal valimistest mõeldakse?

Venemaa jaoks on kõik muutunud. 2016. aastal oleks Clinton olnud ebameeldiv president, aga mitte rohkem. Nüüd, pärast kõike seda, mida Venemaa on teinud Demokraatliku Partei «heaks» – pärast varastatud meile, rünnakuid ühismeedias, pärast GRU ohvitseride rünnakut –, on ta ennast muutnud Demokraatliku Partei vaenlaseks. Ise tegi!

Vabariiklased teevad seda, mida ütleb Trump – mõne erandiga, nagu oli seoses Nord Streamiga. Aga kui vaadata kuulamisi, mis toimusid umbusaldamise ajal, siis vabariiklased esitasid oma alternatiivse aruande, kus nad ütlesid, et Venemaa ei sekkunud valimistesse, valimistesse sekkus Ukraina eesmärgiga Venemaast süüdlane teha. Vabariiklastel on ükskõik, mida Venemaa teeb – ainus, mis loeb, on see, kas see on Trumpile kasulik või mitte. Kui miski aitab Trumpi, on nad selle poolt, kui miski ei aita Trumpi, on nad vastu.

Arvan, et praegu ollakse Venemaal väga närvilised. Olen kindel, et Venemaa peab end nendel valimistel halvasti ülal. Loodan, et ameeriklased on valvel. Arvan, et venelased plaanivad reaalseid rünnakuid häältelugemismasinate vastu, otse valimisstruktuuride vastu. See on täiesti nende vaimus, sest vastutust nad ei võta ja saavad teha, mida tahavad. Biden peab võitma reaalselt tuntava vahega, et poleks alust häälte korduvaks ülelugemiseks ega muuks selliseks. Ilmselt on talle tee selleks avatud.

Praegu on kõige naljakam, et Trump on hakanud rääkima, et kui Biden võidab, saab tegu olema riigiga, kus on võimatu elada ning tema, Trump, peab selle hülgama.

«Ma ei tahtnud nendel valimistel osaleda, mul oli suurepärane elu ja üldse kõik oli super, kuni võtsin selle raske töö vastu. Tahan puhata, milleks kuradiks mul seda vaja on?! Mul on rõõm lahkuda!» – sellest seeriast. Trump valmistub Valgest Majast lahkuma – varem või hiljem peab ta seda tegema.

Trump tegi suure «teene» riigile, et vahetas oma suurepärase – tegelikult üleni võlgades – elu presidendiameti vastu. «Pealegi on Valge Maja nagu prügimägi.»

Märksõnad
Tagasi üles