P, 29.01.2023

Juhtkiri ⟩ Jalgrattalinn Tallinn

Postimees
Jalgrattalinn Tallinn
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 5
Päeva karikatuur
Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Mõnel teelõigul võib Tallinnas rattaga sõitmine tunduda kui sõttaminek, kus pole kindel, kas tullakse sellest eluga välja või mitte. Äärelinnas, kus ruum seda võimaldab, on viimastel aastatel jalgrattaliiklusesse kõvasti investeeritud. Sama ei saa aga öelda Tallinna kesklinna ja vanade asumite kohta. Olukorra parandamine neis kohtades nõuab keerukamaid lahendusi, kuid on äärmiselt vajalik, et Tallinna rattaliiklus tervikuna töötaks ja ohutu oleks.

Probleem tundub olevat jõuetuse ja tahtmatuse taga selle teemaga tegeleda. Kõik oleks justkui olemas – ekspertide koostatud ja linnavalitsuse kinnitatud rattastrateegia, suurenenud nõudlus ja isegi tavainimeste soov linnaametnikke olukorra parandamisel aidata. Näiteks tegutseb sotsiaalmeedias alternatiivne Tallinna linnapea mitte_tallinn, kes visualiseerib oma Instagrami-kontol, kuidas konkreetsetes kohtades sõitmist jalgratturitele ohutumaks muuta. Ometigi ei liigu asjad eriti edasi ka pärast korduvaid üleskutseid.

Tallinna teed ei ole lõpuni valmis (ega tohigi saada, nagu Ülemiste vanakese loost teada), miks siis ei võiks neid planeerides ja ümber ehitades mõelda just nimelt jalgratturitele.

Tallinna linnaplaneerija ja riigikantselei ruumiloome ekspertrühma juht Jaak-Adam Looveer tunnistas saates «Otse Postimehest», et üks murekoht on teemaga tegelevate ametite paljusus ja võimu ebavõrdne jagunemine nende vahel. Kõige rohkem otsustusõigust on selles küsimuses Tallinna transpordiametil, mis on oma tegevuses keskendunud kõige rohkem autoliikluse korraldamisele. Niiviisi on aga terviklik pilt linnaliiklusest raske tekkima ja linnaplaneerija sõnutsi on tulevikus oodata kergliiklejatega seotud õnnetuste kasvu.

Tallinn on autolinn, kui vaadata kasvõi seda, et igal aastal kasvab pealinnas autode arv lausa viis protsenti. Seetõttu on esmapilgul loogiline, et autoliiklejate heaolu tarvis rohkem panustatakse. Kuid küsimus on, kas see peab ikka niimoodi jätkuma. Inimeste tervis sõltub väga tugevalt nii linna õhukvaliteedist kui ka tervislikult liikumise võimalustest. Kui ka kesklinnas oleks turvaline ja töötav kergliiklustaristu, oleks ka rohkem jalgrattaga sõitjaid, mis omakorda vähendaks autode kasutamise hulka ja õhk oleks puhtam.

Autoga sõitjate järgi planeeritud teede jalgrattasõbralikuks muutmine on muidugi paras pähkel, kuid sugugi mitte võimatu, kui vaadata teisi Euroopa linnu, kes selle heaks samme on astunud. Näiteks kasutas Pariis ära koroonapandeemiat ja suurendas karantiini ajal jalgrattateede hulka 50 protsenti. Ka Tallinna ülemerenaaber Helsingi on ratturite heaolu jaoks palju ära teinud, mis näitab, et kliima taha ei pea see üritus sugugi jääma. Tallinn ja tema teed ei ole veel lõpuni valmis (ja ei tohi ka saada, nagu Ülemiste vanakese loost teada), miks siis ei võiks neid planeerides ja ümber ehitades mõelda just nimelt jalgratturitele.

Kuid enne veel tuleb kindlustada, et ohtlikemates kohtades oleksid kasutusele võetud vähemalt esmased ettevaatusabinõud: paigaldatud hoiatusmärgid, kummipostid, jalgrattatee kate värvitud teist värvi. Seda on rattaentusiastid juba ammu soovinud ja see oleks hea esimene samm, mis näitaks, et linn hoolib oma elanikest ja pole valmis leppima võimaliku rattaõnnetuste kasvu ja inimeste elukvaliteedi halvenemisega.

Märksõnad
Tagasi üles