Alan Proosa: «Ma olen alati tundnud, et teen Eesti ühiskonda paremaks.»

Fotograaf, kunstnik, muusik ja tantsija Alan Proosa Vabaduse väljakul. FOTO: Tairo Lutter

Alan Proosa on fotograaf, muusik, performance-kunstnik ja tantsija, keda ei saa kokkuvõtlikult ja lihtsalt mingisse ühte kategooriasse paigutada. Muutlikkus ja liikuvus on ikka vabadele inimestele oluline olnud. Viimased viis-kuus aastat on Proosa liikunud ka Eesti ja Taimaa vahet, kus ta pildistas arvukalt sealseid transsoolisi naisi. Nüüdseks on sellest valminud fotonäitus «Armastuse, õitsengu, hurma ja kaduviku lood», mida võib jaanuari lõpuni näha Tartu Kunstimuuseumis.

Kuna teietamine tundus Proosale liiga formaalne, otsustasime üksteist sinatada.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kuidas see fotonäitus sündis? Miks just Taimaa?

Eelmisel suvel võttis minuga ühendust Tartu Kunstimuuseumi praegune direktor Joanna Hoffmann ja pakkus varianti, et teha sügisel mahukas näitus minu Kagu-Aasia materjalide põhjal. Kunstimuuseumi inimestele oli jäänud siit-sealt silma ja kõrva, et mul on huvi ja kirg transsoolisuse teema suhtes, ja nad teadsid, et ma mõnevõrra tegelen sellega ka Kagu-Aasias olles – mind huvitab see subkultuur ja eks nad olid näinud mu fotosid. Mul oli hea meel, et mulle pakuti niisugust võimalust nii suure ja austatud institutsiooni poolt. See oli minu jaoks erakordne ja loomlikult olin ma kohe nõus.

Üks peamisi põhjuseid, miks ma tahtsin omal ajal Tai kultuuri ja ühiskonda kogeda, oli see, et ma tahtsin näha ja tunda sellist ühiskonda, kus transsoolised inimesed on aktsepteeritud ja nähtavad. Nad ei ole kusagil põranda all, vaid igapäevases linnapildis ja osa ühiskonnast. Mulle tundus see väga ihaldusväärne, ma tahtsin seda kogeda ja näha. Kuna mind on trans-teema alati kõnetanud, siis olin huvitatud selle kogukonnaga tutvumisest, sinna sisse minemisest ja selle kultuuri seestpoolt nägemisest. See tuli siirast imetlusest nende vastu.

Praeguseks olen sellesse Tai mentaliteeti ikka üsna ära armunud, kuigi poliitiliselt on nende valitsus üsna aegunud ja diktaatorlik. Hetkel käivad seal ka need pro-democracy protestid ja meeleavaldused. Lisaks mind väga motiveeris ka portreede tegemine.

Kus sa muidu ennast paremini või kodusemalt tunned, kas Eestis või Tais?

Ideaalis mulle ikkagi meeldib vaheldada erinevaid kultuure ja viibimisi. Tavaliselt, kui ma olen pikalt Tais ära olnud, siis juba nagu tahaks Eestisse naasta, aga pahatihti juhtub ikkagi nii, et kui siia tagasi jõuan, olen alguses umbes kaks nädalat mustas augus. Kohanemine võtab aega. Tahad küll tagasi tulla, aga alguses on alati šokk. Mentaliteet, keskkond, kliima… See kõik mõjutab.

Aastal 2017 ütlesid Piret Karrole antud intervjuus, et Eesti on muutunud palju avatumaks ja liberaalsemaks. Vahepeal on olukord vist üsna drastiliselt muutunud…?

(Naerab). Ütlesin tõesti või? See tundub täiesti jabur praeguseks. Siis tundus tõesti, et kõik läheb justkui paremaks, inimesed muutuvad avatumaks ja liberaalsemaks, mõistvamaks endast erinevate suhtes – aga nüüd on päris karm 180-kraadine pööre toimunud. See praegune olukord Eesti ühiskonnas… varem ma mõtlesin, et see on naeruväärne, aga enam ei saa isegi nii öelda.

Mulle tundub, et see on lihtsalt väga kurb ja piinlik, mis meil praegu toimub. Mulle tundub, et praeguse valitsuse ministrite ja nende juhtpoliitikute tõttu on mingid arenemisvõimetud koolikiusajad ruupori juurde saanud ja neil on nüüd justkui legitiimne õigus oma piiratud maailmavaadet kogu ühiskonnale peale suruda. See on kohutav. Mölakaid on alati igal pool, igal ajal, aga nüüd oleks neil otsekui toetus kogu seda vimma ja sappi ja oma kitsarinnalisust eksponeerida ja selle üle uhked olla. Varem ei olnud niimoodi.

Mulle tundub, et praeguse valitsuse ministrite ja nende juhtpoliitikute tõttu on mingid arenemisvõimetud koolikiusajad ruupori juurde saanud.

4

Kuidas seda olukorda parandada?

Klassikaliselt öeldakse, et viha vastu saab armastusega. Aga vahel mulle tundub ka, et isegi sellest ei piisa. Ja ma olen ka tundnud – kuna ma tegelikult olen üsna introvertne inimene –, et mõnikord tahaks eemale astuda kõikidest nendest poliitilistest intriigidest ja sellest olukorrast, mis praegu valitseb. Aga tegelikult see ei ole õige, sest liiga vähesed julgevad avalikult kritiseerida seda rumalust, mis praegu lokkab. Ma arvan, et on oluline sellele vastu seista ja avalikult ikka inimlikkuse poolt olla.

Ja kuigi ma just mainisin, et olen üsna introvertne inimene, olen siiski aeg-ajalt ka olnud vilksamisi eesti meedias oma loomingu ja isikuga ning ma olen alati seejuures tundnud, et teen Eesti ühiskonda sedasi paremaks. Ma tean küll, et paljud inimesed tõenäoliselt põlgavad mind, aga ma olen alati tundnud, et annan hääle või võimaluse ka näiteks queer-kogukonnale. Võimaluse mitte karta või olla nemad ise ja väljendada ennast samuti.

02.11.2020 04.11.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto