/nginx/o/2020/11/02/13452378t1hda2b.jpg)
/nginx/o/2020/11/02/13452378t1hda2b.jpg)
Eesti militaarse suutlikkuse tõstmisega venitatakse liiga pikalt, tegutseda tuleb mitmel rindel korraga, kirjutab kommunikatsioonikonsultant Jüri Estam.
Kahju on, et niipea kui ühe Eesti erakonna esimees juhtis tähelepanu laiuvatele tühiolekutele meie riigikaitse ülesehituses, anti EKRE-le tänutäheks selle eest vastu koonu. Nagu herilasest nõelatuna asusid muidu aeglase toimega kaitseplaneerijad kähku tõrjuma katset nende pärusmaale tungida. Umbes nii, nagu oleks kaitsevõimest rääkimine «võõraste» poolt väljaspool selleks ette nähtud kitsast ja harva esinevat ajaraami lubamatu. Ei mingit paindlikkust. Isegi mitte siis, kui olukord Valgevenes läks hapuks ja kõik riigid meie ümber on seda märganud.
Mõisa köis kaitseplaneerimise valdkonnas on kaua ja aeglaselt lohisenud. Ka jäävoolud üleval mägedes liiguvad rutem kui Eesti tipp-poliitikute enamuse tahe valmistuda Eesti elanike tõsiselt võetavaks kaitsmiseks sõja puhkemise korral.
Kolmandas Maailmas oleksid lihtsad sõjardid monteerinud raskeid kuulipildujaid ja tankitõrjerelvi oma sõidukite lastiruumidesse sada korda kiiremini, kui meie elukutselistel kaitseplaneerijatel on kombeks tegutseda. Analoogilist provisoorsevõitu lähenemist oleks saanud rakendada juba paarikümne aasta eest näiteks rannakaitses. Suurepärase manööverdusvõimega raketikaatreid ja muud sellist andnuks pilootprojektidena n-ö maha spikerdada näiteks rootslastelt ja soomlastelt. Oleme sageli munenud, selle asemel et tegutseda.
Leo Kunnas ja teisedki tema mõttekaaslased on pikalt häirekella löönud, kuid Eesti need tegelased, kelle käes on rahakott, on paistnud siiani silma tegematajätmistega toimekuse asemel. Puuduks nagu igasugune tunnetus, et tempot on vaja tõsta ja tegutseda tuleb mitmel militaarse suutlikkuse tõstmise rindel samal ajal.
Uuele rannakaitsevõimekusele antakse lihtsalt korralik obadus õhust, kui meil peaksid puuduma keskmaa õhukaitse ja sõjalennukid, mis siinset õhuruumi meie endi kontrolli all hoida suudaksid. Oluline on, et mingi hulk lennukeid ja koptereid peab alluma otse meie käsujoonele. Küsimus omaenda sõjalennukite muretsemisest tundub Eestis aga tabuteema olevat.
Arengud Ukrainas ja Valgevenes on avanud me naaberriikide silmad vajakajäämistele nende riigikaitsesüsteemides. Eriti Rootsi, aga ka Taani on astumas tõsiseid samme oma kaitsevõime parandamiseks. Erukindral Johannes Kert kirjeldas oma hiljutises märgukirjas merekaitse kohta, kuidas meil tuleb püüda olude sunnil end tulevikus kaitsta «ümberpiiratuse tingimustes».
Kui me end juba lõhki laenamas oleme, oleks vaja riigikaitse loomisele terviklik pilk peale heita. Sellist konjunktuuri ja sellist võimalust, nagu siin praegu esineb, ei kordu ilmselt niipea, kui üldse.
USAs toimuvad praegu valimised, mis võivad ka meid arvestatavalt mõjutada. Kui pahategijad päästaksid meie kandis sõja valla, kas keegi Balti riikidele appi ka tuleb? Või õigemini: kas kusagil Eesti suhtelises läheduses paikneb piisavalt relvi ja sõdureid, kelle siiapaiskamisest piisavalt kasu ka tõuseks?
USAs tegutsev Ühendatud Balti Ameerika Komitee JBANC tõstis oma 26. augusti ringkirjas esile, et Joe Biden on paistnud korduvalt silma toetusega, mida ta on Balti riikidele avaldanud. Biden nentis 2016. aastal Lätit külastades, et ta on juba aastakümneid Balti teemasid jälginud. Senaatoriks oleku ajal oli ta üks «Balti vabaduspäeva» resolutsiooni kaasesitajatest. Värskes dokumendis «Joe Biden’s Vision for Relations with the Baltics» lubab demokraatide presidendikandidaat jätkata heidutusalgatust (EDI), mille kaudu makstakse NATO sõjaväelaste paigutamise eest Balti riikidesse. Samas lubab ta saata Venemaale sõnumi: «Ära ürita ahistada NATO liikmesmaid!» Kuid nagu Tammsaare kirjutas: lubadused võivad tegelikult olla rasked pidada (eriti kui peaks madinaks minema).
Donald Trumpi jätkamine presidendina kujutab endast kahe teraga mõõka. Ühelt poolt püüaks Trump jätkuvalt ära hoida Ühendriikide libisemist aina sügavamale vasakpoolsusesse, kuid tema negatiivne suhtumine NATOsse tekitab kõhedust. Eestlased küllap mäletavad Trumpi semutsemist Vladimir Putiniga Helsingis ja teda hiljem sõnu söömas Washingtonis selle kohta, mida ta Putinile kas ütles või ei öelnud.
USA kaitseminister Mark Esper nentis hiljuti, et Ühendriigid jätkavad oma Euroopa turvamisele kaasaaitamise missiooni, kuid otsustaja Valges Majas on ikkagi Donald Trump. Igatahes praegu veel.
Demokraadid pakuvad Eestile seega rohkem lootust kui vabariiklased. Demokraadid on ka palju rohkem altid tulema tagasi suurele maailmaareenile geopoliitilise tegijana. Kui arvestada Hiina tähe tõusmise, aga ka Kremli käitumisega viimase kahe kümnendi vältel, on Ameerika tasakaalustavat kohalolekut endiselt vaja.
Olenemata USAs toimuvate valimiste tulemusest, ripub Eesti liiga suurel määral lääneliitlaste põllesaba küljes. Briti kaitseminister Ben Wallace tunnistas ju ühes intervjuus aasta algul, et Ühendkuningriik võib tulevikus olla sunnitud sõdima ilma USA toetuseta.
Eesti ühiskond ootab lubamatult palju meie kaitseväelastelt ja kaitseliitlastelt, kavatsedes maaväge lahinguväljale saata meile endile kuuluva lähiõhutoetuseta (sõjalennukite ja -kopteriteta).
Lootmine ei kujuta endast ju mitte mingisugust strateegiat. Liigne olenemine teiste inimeste headusest pole täiskasvanud ja kainetele inimestele kohane käitumine.
Parem varblane peos kui tuvi katusel! Mida kauem me suudame ise vastu pidada, seda suurem on võimalus, et nii mõnigi liitlane meiega lahinguväljal ühineda suudab ja seda ka soovib.
On aeg vaadelda tervikpilti ausalt. Kiirendame siis tempot ja lisame raha riigikaitsesse. Tuleb jätkuvalt loota teistele – nii palju, kui selleks võimelisi tegijaid üldse olemas on –, kuid peaksime samas sõltuma ka vähem teistest. Muidugi tuleb hoida ja arendada häid suhteid nii vabariiklaste kui ka demokraatidega USAs, nagu Postimees juba toonitanud on.
Üks kindel siht peab olema selle saavutamine, et meie liitlasriikide väekontingendi ja varustusladude eelpositsioneerimine Eestisse jätkuks ja suureneks. Kõik muu võib muidu jääda lihtsalt heaks kavatsuseks.
Eesti ühiskond ootab lubamatult palju meie kaitseväelastelt ja kaitseliitlastelt, kavatsedes maaväge lahinguväljale saata meile endile kuuluva lähiõhutoetuseta (sõjalennukite ja -kopteriteta). Kuidas see võib olla, et meist rahvaarvu poolest neli korda suuremale Soomele kuulub 55 lahingulennukit, kuid Eestil pole ainsatki? Andmebaasis Globalfirepower.com, kus hinnatakse ja võrreldakse 138 riigi kaitsevõimet lahtrite kaupa, asub Eesti lennuvägi viimasel kohal. Kas pole aeg äkki küps selleks, et hakata rääkima mastaapsematest relvasüsteemidest ja võimekustest, millest Balti riikides on kiputud siiani vaikima?