Olesja Lagašina: kas tohib sallimatust tolereerida?

Olesja Lagašina FOTO: Konstantin Sednev

Juhtisin hiljuti üht saadet, mis oli pühendatud sallivusele. Seal räägiti moslemitest ja homodest, palgalõhest ning võrdõiguslikkusest, vene poliitikutest Eesti ühiskonnas ja paljust muust.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Olid kutsutud erinevate erakondade esindajad, ka EKRE oli ilusti kohal – arutelu peab ju olema kaasav ja võimalikult mitmekülgne. Ühel hetkel avastasin oma õuduseks, et «õigetest eestlastest» rääkides hakati stuudios arutlema välimuse üle. Nimelt kõlas konservatiivse poliitiku suust sõna «fenotüüp». Tase, mõtlesin mina. Meenus isegi kuulus film «Elu on ilus», kus peategelane, juut, naeruvääristab Itaalias valitsevat ideoloogiat, näidates koolilastele oma «õigeid» aaria naba ja kõrvu. Hakkas piinlik. Kusjuures stuudios kõlanud seisukohad ei olnud vist kõige radikaalsemad (peame tunnistama, et need ei ole isegi ühele parteile või selle valijatele omased).

Järgmistel päevadel jälgisin debatti roheliste petitsiooni ümber. Sain teada, et võrdõiguslikkuse nõudmine lõhestab ühiskonda ja on 101 põhjust oma väärtusi avalikult mitte toetada. Hakkasin endale küsimusi esitama. Näiteks, mille suhtes mina ise salliv ei ole? Kas pean tegelikult teatud nähtusi sallima? Kas tohib sallimatust tolereerida?

04.11.2020 06.11.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto