Keskerakonna, EKRE ja Isamaa juhid allkirjastasid nädal aega kestnud valitsustüli järel ühisavalduse, milles seisab ka: Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 12 sätestab, et kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvi 45 kohaselt on igaühel õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. See õigus lõpeb seal, kus algavad teiste inimeste õigused ja vabadused, nende tervis, au ning hea nimi. Pildil vasakult Martin Helme, Jüri Ratas, Helir-Valdor Seeder. FOTO: Sander Ilvest

Poliitikute sõnad jätavad jälje lastekasvatussegi

  • Poliitikute käredad sõnavõtud lõhestavad
  • Kui liidavad, siis ühise vaenlase vastu
  • Niipea neist sõnavõttudest ei pääse

Poliitikute sõnad ei jää pelgalt sõnadeks, nad näitavad suunda nii sotsiaalmeedias kui ka inimeste igapäevases suhtluses, tõid esile Postimehega suhelnud eksperdid.

Lisaks skandaalidele ja ministrite tagasiastumisele ajendavad poliitikute sõnad ka tegudele. «Kasvõi nii, et tekitavad kui mitte muud, siis vastureaktsiooni,» ütles Tartu Ülikooli etnoloogia vanemteadur Aimar Ventsel. «Seda juhtub igal pool, pole Eesti siin mingi erand.»

Ventsel meenutas endise peaministri Andrus Ansipi võltsimisvastase kaubanduslepingu ehk ACTA-vastastele mõeldud repliiki 2012. aastal, milles sai ajend fooliummütse kandvate inimeste demonstratsioonile Vabaduse väljakul. Värskeim näide on aga saja sefiiritordi kinkimine peaminister Jüri Ratasele ajendatuna tema enda eeskujust, kui ta pärast hiljutist valitsuskriisi saatis võimupartneritele raske töönädala eest tordi.

Kui tugev mõju on poliitikute reljeefsel sõnakasutusel Eesti ühiskonnale ja poliitikaalasele kommunikatsioonile laiemalt, me veel ei tea, sest pole vastavad laiemad uuringuid, nentis poliitikateadlane Tõnis Saarts (TLÜ). «Kindlasti annab see signaali ka ühiskonnale, et millised kõnelemisviisid ja sõnakasutus on aktsepteeritavad,» märkis Saarts.

Lõhestab, aga ka liidab

*Omaette rubriigi moodustavad pikaks ajaks folkloori läinud sõnavõtud. Näiteks president Lennart Meri 1993. aasta poliitkeerises öeldu «Eestile on kombeks üks president korraga», samuti võib rahva mällu jääda Martin Helme 2013. aastal öeldu «Kui on must, siis näita ust», tõi esile politoloog Rein Toomla (Tartu Ülikool).

Toomla hinnangul mõjutavad poliitikute sõnad inimesi, enamasti aga lühikest aega. «Palju neid ikka on, kes mäletavad, keda nimetas Mart Helme ajusurnud seltskonnaks või kellele ütles Jürgen Ligi «ära kaaguta» või kellel soovitas endine Tallinna abilinnapea (2001) Priit Vilba kasutada vibraatorit,» näitlikustas ta.

Politoloog Rein Tooma sõnul on üks poliitiku peamisi ülesandeid esile tuua erinevusi «meie» ja «nende» vahel. «Poliitiku iga sõnavõtt peab ühelt poolt liitma ja teiselt poolt lõhestama. Liita tuleb oma toetajaid,» arvas Toomla.

Jõulisteks ütlemiseks sunnib mõnikord ka erakonna ametlik liin. «Kui valimisloosungiks on «Plats puhtaks» (Isamaa 1992), siis ega poliitik ka ei pea ennast väga tagasi hoidma. Samuti valimisloosungi «Vali kord» (Res Publica 2003) abil võib nii mõnelegi koha kätte näidata,» tõi Toomla näiteks.

Kui poliitikud vastandavad teadlikult ja süstemaatiliselt eri ühiskonnagruppe, on raske kujutleda, et see ühiskonda kuidagi liidaks, lisas Tõnis Saarts. Poliitikute püüd saada rahvuslike vastuolude pealt hääli võib olla küll edukas ettevõtmine, kuid paraku see ühiskonda ühtsemaks ei muuda. Näiteks tõi ta Reformierakonna võimuloleku aja ja pronksiöö (26. aprillil 2007 toimunud tänavarahutused).

Paradoksaalselt võib vastandamine ühiskonnagruppe ka lähendada, sest nad koonduvad ühise vaenlase vastu. «Nii on juhtunud eestivenelaste ja eestlastega, kes mõlemad ei salli ukraina võõrtöölisi ja vaenavad seksuaalvähemusi. Iseküsimus, kas see on integratsioonimudel, mida me kahe kogukonna lähendamiseks just kasutada tahame,» jätkas Saarts.

Ka Aimar Ventseli hinnangul on poliitikute väljaütlemised pigem lõhestanud ühiskonda, kuna on tekkinud fanaatilised grupid, mis tingimusteta kaitsevad või vastustavad mingit poliitikut või erakonda. «Kui üks poliitik ütleb lihtsalt ja selgesti mõistetavalt, et abielu on mehe ja naise vaheline liit, siis tema pooldaja paneb selle plakatile. See aga annab vastaspoolele kohe fookuse, milliste seisukohtade vastu võidelda,» sõnas Ventsel.

Mängu tuleb EKRE

Tõnis Saarts märkis, et poliitikategemise stiili Eestis on alati iseloomustanud terav vastandumine ja nullsummamängud (meie võidame, vastane kaotab kõik). Kompromisse peetakse nõrkuse märgiks ning tugeva erakonna ja liidri tunnus on enda kehtestamine jõupositsioonilt. «Selle poolest ei erine Eesti suurt teistest Ida-Euroopa riikidest, kus leiame samasuguse vastanduva poliitikategemise stiili. Kontrast on muidugi tugev Põhjamaade ja Saksamaaga, kus on valdav just kompromisse otsiv poliitikastiil,» võrdles Saarts.

Kui lahmimine on lubatud riiki juhtivatele inimestele, miks peaks ise väärikalt käituma?

Psühholoog-pereterapeut Kätlin Konstabel. FOTO: Margus Ansu

Kui inimene näeb, et sildistamine, tigetsemine, valetamine, emotsionaalne lahmimine on lubatud riiki juhtivatele või muidu väga väärikaks peetud ameteid pidavatele inimestele, siis on väga raske mõelda välja põhjust, miks ise peaks avalikus ruumis väärikalt, konstruktiivselt ja oma emotsioone talitseval moel käituma, selgitas poliitikute käitumise mõju ja kaalu psühholoog-pereterapeut Kätlin Konstabel.

Pereterapeudina on Konstabel täheldanud sedagi, et kui lapsevanemad ei jaksa oma lapse käitumist talitseda, toovad nad eneseõigustuseks, et praegu suheldaksegi teistmoodi. «Vaadatagu või poliitikuid,» tõi ta näiteks. Ka pole ajaga kusagile kadunud interneti kui suhtluskeskkonna eripärad, millele juhiti tähelepanu juba enne sotsiaalmeedia sündi. «Netis polariseerumist ja viha väljaelamise kergust kirjeldati juba siis, inimeste käitumine pole aga mõistlikumaks muutunud,» lisas Konstabel.

Kui veel mõned aastad tagasi pidi end mõtlematult väljendanud minister tagasi astuma, siis nüüd põhjendatakse seda kas sooviga poolehoidjaid võita või siis sellega, et kõik on inimesed ja käituvad emotsionaalselt, märkis psühholoog. «Vabandamine on täiesti devalveerunud, muutunud tühjaks sõnakõlksuks,» sõnas Konstabel, lisades, et sellises olukorras näib tähtis olevat vaid õigete fraaside lausumine, mitte see, kas inimene päriselt ka kahetsust tunneb. «Sõnakõlksuna kasutatud «palun vabandust» tekitab ootuse, et teo või sõna sobimatusest on aru saadud. Inimestevahelises suhtluses, päris sõprade ja lähedaste vahel eeldatakse, et kui keegi vabandab, siis ta pingutab edaspidi, et nii uuesti ei juhtuks.»

Viimasel viiel aastal on vastanduv stiil EKRE tõusuga veelgi süvenenud. «Kuid nagu ütlesin, midagi uut siin pole – EKRE lihtsalt jätkab varasemat traditsiooni, vajutades gaasipedaali põhja,» sõnas Saarts.

«EKRE-eelses poliitilises sõnakultuuris oli sõimlemine olemas pigem kui üksikjuhtum. Vulgaarse kõnepruugi kasutamine võis endaga kaasa tuua tagasiastumise, kas siis vabatahtlikult või sunniviisil. EKRE pildile tulek on kaasa toonud suhtluskultuuri labastumise, mille üle on nad ise uhked ja mida nad nimetavad paradigma muutuseks,» rääkis Rein Toomla. Lahenduseks on tema hinnangul EKRE üleelamine.

«Mul on tunne, et poliitikute avaldused on muutunud lihtsamaks, reljeefsemaks ja mustvalgemaks. Seda seepärast, et ühele lihtsale ja üheselt mõistetavale tõele tuleb vastu panna teine sama lihtne ja üheselt mõistetav tõde,» lisas Aimar Ventsel.

Poliitilist kultuuri ei saa muuta üleöö, küll aga võivad poliitikute suhtlemisstiilile anda oma hinnangu valijad. «Samas, kui vaadata tänaseid tendentse ja poliitilise kommunikatsiooni märkimisväärset teisenemist sotsiaalmeedia tuleku tõttu, siis laiemad trendid töötavad pigem selle vastu, et poliitikute kõnelemisstiil üleöö vähem reljeefsemaks muutuks,» sõnas Tõnis Saarts. Saartsi sõnul hakkavad eri sihtrühmadele suunatud sõnumid ka edaspidi teravalt üksteisest eristuma. «Meil tuleb arvestada, et EKRE liidrite sõnumid polegi suunatud kõrgharidusega keskklassi liberaalidele, kelle kõrva nad riivavad – sihtrühmad, keda EKRE kõnetab, on teised, ja sõnakasutus peabki seetõttu olema eristuv,» ütles Saarts.

Poliitiku sõnal on kaal

Ka politsei- ja piirivalveameti kommunikatsioonibüroo politseikapten, aastaid veebikonstaablina töötanud Maarja Punak märkis, et poliitiku, aga ka laiemalt avaliku elu tegelase sõnadel on laiem mõju sellele, kuidas ja millest inimesed omavahel räägivad. Nii on ka sotsiaalmeedias pead tõstnud arutelud vähemuste üle.

Punak tõi esile, et sagenenud on postitused poliitikute väljaütlemiste kohta, rohkem on neid toetavat või vastuvaidlevat sisu, niisamuti on juurde tulnud vähemuste teemaga seotud gruppe või aktsioone. «Samuti kandub sotsiaalmeediasse üle see, kui poliitiline diskussioon muutub reljeefsemaks ning asjade kohta öeldakse otsemini ja õelamalt,» märkis Punak. Paraku aga kujunevad just need reljeefsemad postitused populaarsemaks kui tasakaalustatum, see aga taastoodab ja võimendab vastavat temaatikat.

Ei saa öelda, et oleks suurenenud reaalne oht inimestele pärismaailmas, kuid kindlasti on inimesi, kes on sattunud sotsiaalmeedias ebameeldiva postituste voo sihtmärgiks. Just seetõttu, et on võtnud sõna ühe poole kaitseks.

Eestis on keelatud vaenu õhutamine ehk üleskutsed vägivallale mõne konkreetse grupi suhtes, kui sellega kaasneb reaalne oht. Konkreetset karistust vihakõne eest Eestis aga ei ole.

Ühe lahendusena on Reformierakond andnud riigikogu menetlusse vaenukõne kriminaliseeriva eelnõu, kutsumaks korrale ühiskonnas vaenu õhutajaid. «Vaenu õhutamine ja avalik vägivallale kutsumine peaks olema kriminaalkorras karistatavad, isegi kui ei ole konkreetseid ohvreid,» põhjendas Reformierakonna juht Kaja Kallas. Kui aga iga vihane postitus oleks karistatav, siis mindaks inimeste sõnaõiguse piiramise teele. «Inimesele peab jääma õigus öelda välja, kui talle miski ei meeldi või kui ta midagi lausa vihkab,» sõnas Punak.

Nii on küsimus Punaku sõnul suuresti selles, mida inimesed ise sotsiaalmeedias lubatuks peavad ja kui aktiivselt sellest ka märku annavad. «Mida rohkem inimesi annab julgelt märku, kui neile mingi sõnavalik või väljendusviis ei sobi, seda vähem on ka selliseid postitusi,» lausus Punak kokkuvõtteks.

Tähelepanu saamiseks peab eristuma

Tartu Ülikooli sotsiaalmeedia lektor Maria Murumaa-Mengel. FOTO: Tartu Ülikool

Maria Murumaa-Mengel

Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsiaalmeedia lektor

«Kui kommunikatsioon on üles ehitatud konfliktile, siis ta loomulikult käristab lõhesid ühiskonnas suuremaks. Aga saame ka aru, et poliitiku jaoks on tähelepanu ülimalt oluline kapital. Selleks et saada rohkem tähelepanu, pead tegema midagi, mis on väga selgelt tavapärasest erinev. Olgem ausad, räuskamine on natukene erinev kui tavaline kommunikatsioon.

Sotsiaalmeedia võimaldab põhimõtteliselt olla iseenda meediaväljaande juht, toimetaja, autor ja allikas. Mistõttu näemegi, et seal ei ole väravavahti, toimetajat – klassikalises mõttes ajakirjanduse üks roll –, kedagi, kes muudab teksti arusaadavamaks, väärtus- ja kommunikatsiooniruumi sobivamaks. Väga paljud inimesed ei pea mitte ainult kuulama ja isekeskis rääkima, mis neile öeldus ei meeldinud, vaid nad saavad selle kohe välja öelda. Seeläbi on tekkinud kiire, ja tegelikult ka väga konfliktne kommunikatsioon. Ütleme asju, mida me võib-olla ei mõtle päris tõsiselt ja lõpuni. Või ei ole õigesti aru saanud alustekstist. Kiire kommunikatsioon on kindlasti üks sotsiaalmeedia kõrvalnähtudest.»

Kas ajakirjanikud peavad poliitikute sotsiaalmeedias öeldut kajastama?

JAH

Meediaekspert Raul Rebane: ei ole mingit tähtsust, kus poliitik oma seisukohti ütleb, on see meedia, sotsiaalmeedia, külakoosolek või õllepidu. Kui tema väljaütlemised on usaldusväärselt dokumenteeritud, on need poliitilised seisukohad ja nende eest tuleb vastutust kanda. Kui näiteks keegi ütleb suures meedias, et Eesti ei peaks NATOst välja astuma, ja tund hiljem räägib oma valijatele kuskil koosolekul, et peaks välja astuma, kas sel siis pole tähtsust? Loomulikult on ja meedia peab seda ka kajastama. Eriti kui need seisukohad on vastuolus põhiseaduse, eetiliste või moraalsete normidega või meie rahvusvaheliste kokkulepetega.Taktikaliselt võivad poliitilised lollused saada tähelepanu, strateegiliselt on nad enamasti suured vead.

EI

Tartu Ülikooli ühiskonna instituudi sotsiaalmeedia lektor Maria Murumaa-Mengel (PhD): ajakirjanikud saaksid olla natuke tihedamad sõelad. See tähendab, et kõike ei ole vaja skandaali väärtuse pärast võimendada, sest traditsiooniline meedia legitimeerib väljaöeldut. Nagu Marju Lauristin ühes oma viimases intervjuus ütles: sa pead olema info väärtustaja, see, kes ütleb, et kuulge, see on tähtis, seda oleks vaja kõigil teada. Iga haugatus või iga verbaalne plärts ei olegi väärt laiemat kõlapinda. Oleme harjunud, et ministrite, kõrgel positsioonil ja võimu juures olevate inimeste sõnavõtud on olulised ja neile tuleb pöörata tähelepanu. Võib-olla ka seepärast, et need inimesed on olnud ajaloolises mõttes vähe ligipääsetavad, nende sõnad on n-ö loetud. Olukord, ka tänu sotsiaalmeediale, on praegu aga pisut teistsugune. Donald Trump on siin väga hea näide. Kui sul on selline konveier, mis kogu aeg toodab skandaalset ja konfliktset sisu, siis ikka kõigele ei pea ju häält juurde andma, isegi kui tegemist on presidendiga.

Kolm soovitust sotsiaalmeediasse postitamiseks

Kolm soovitust enne, kui sotsiaalmeediasse postitad

Esimese emotsiooni pealt ei laksa. Esimesel emotsioonil tuleb lasta väga teadlikult endast üle minna ja siis reageerida. Muidu konfliktsed olukorrad lihtsalt eskaleeruvad. Kui miski ajab sind väga närvi, mine korraks eemale ja mõtle: kas ja kuidas ma peaksin reageerima? Väga sageli oleme näinud olukordi, kus öeldakse asju, mida lõpuni läbi pole mõeldud.

Räägi nendega, kes päriselt tahavad sinuga rääkida. Kasuta ära dialoogi võimalust nendega, kes seda päriselt tahavad. Ära pühenda liiga palju energiat destruktiivsetele tüüpidele (trollidele), kuid ütle selgelt välja oma seisukohad selliste tegelaste suhtes.

Suhtle viisakalt ka nendega, kellega ei nõustu. Nendega, kes otsivad päriselt dialoogi, kes päriselt tahavad küsida küsimusi, rohkem teada saada, mõista, võib-olla panna ka sind ennast mingeid asju mõistma, tuleks püüda viisakat arutelu pidada. Mõtlemis- ja õppimiskoht on, kuidas küsida küsimust, millel ei ole sees hinnanguid ja eelhoiakuid, ning kuidas kedagi tänada, kui ta on näinud palju vaeva, kirjutanud sulle lahti näiteks mingid mõisted, ja siis, kuigi sa ei nõustu võib-olla sellega, talle ikkagi öelda aitäh, et võtsid aega sellest kirjutada.

Allikas: Maria Murumaa-Mengel

Vaenu õhutamise eest vastutusele

Möödunud nädalal algatas Euroopa Komisjon Eesti suhtes rikkumismenetluse, sest me pole täielikult ja täpselt üle võtnud Euroopa Liidu rassismi ning ksenofoobia ilmingute vastu võitlemise eeskirju. Lisaks ei ole Eesti kriminaliseerinud vihakõnet nõuetekohaselt, jättes kriminaliseerimata avaliku õhutamise vägivallale või vihkamisele, mis on suunatud rühmade vastu, ega ole sätestanud piisavaid karistusi. Samuti ei taga Eesti kriminaalseadustik, et kuritegude rassistlikku ja ksenofoobset motiivi võetaks arvesse raskendava asjaoluna.

Karistused vaenu õhutamise eest

Eestis karistatakse inimest, kui ta on avalikult kutsutud üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga, kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga. Sama tegu on karistatav kuni kolmeaastase vangistusega, kui sellega on põhjustatud inimese surm, tekitatud tervisekahjustus või muu raske tagajärg või selle paneb toime isik, keda on varem taolise teo eest karistatud.

Kuidas on lood Lätis ja Soomes?

Lätis on kuni kolmeaastase vangistusega karistatav tegevus, millega kavatsuslikult kihutatakse rahvuslikule, etnilisele või rassivihale või -vaenule. Kui teoga kaasneb vägivald, pettus või ähvardused, on karistuseks kuni kümneaastane vangistus.

Soomes on trahvi või kuni kaheaastase vangistusega karistatav sellise teabe, arvamuse või muu sõnumi avalikkusele kättesaadavaks tegemine või levitamine, millega ähvardatakse, laimatakse või solvatakse rühma rassi, nahavärvuse, sünnipäeva, rahvusliku või etnilise päritolu, usu või veendumuse, seksuaalsättumuse või puude alusel või muul sarnasel alusel. Sama tegu on raskemal juhul karistatav nelja kuu kuni nelja-aastase vangistusega juhul, kui vaenu õhutamisega kutsutakse üles genotsiidile või selle ettevalmistamisele, kuriteole inimsuse vastu, sõjakuriteole, mõrvale või terroristlikule eluvastasele ründele või avalikku korda ja julgeolekut ilmselgelt ohustades muule tõsisele vägivallateole.

05.11.2020 07.11.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto