L, 28.01.2023

Mudlum: riik ronib nii voodisse kui ka pähe

Mudlum
, kirjanik
Mudlum: riik ronib nii voodisse kui ka pähe
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 45
Mudlum võitis Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnna ilukirjandusliku proosa kategoorias teist aastat järjest, sedapuhku teosega «Mitte ainult minu tädi Ellen».
Mudlum võitis Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnna ilukirjandusliku proosa kategoorias teist aastat järjest, sedapuhku teosega «Mitte ainult minu tädi Ellen». Foto: Madli Lippur

Tark ja loll võivad ühtviisi kasutult suud pruukida, ja homme ja ülehomme tulevad järgmised, teevad seda jälle, aga midagi ei muutu, kirjutab Mudlum ehk kirjanik Made Luiga. 

Kui mulle tehti ettepanek Postimehele kolumn kirjutada, mõtlesin päris pikalt. Kes siis ikka tahab vabatahtlikult oma mõtted avalikule hukkamispaigale viia. Sest ütle mida tahes, kuskilt ilmuvad kohale kodanikud, kes leiavad, et su jutt ei kõlba, on tagurlik, rahvavaenulik või lihtsalt rumal. Kümme aastat tagasi mõtlesin teisiti, leidsin, et ei tohiks karta oma arvamust välja öelda, isegi kui tundub, et sa asjast midagi ei jaga. Et just mõtlemise ja kirjutamise käigus hakkad paremini aru saama. Praeguseks paistab, et ülearugi suur hulk inimesi ei ole argade killast, veel vähem kahtlevad nad oma võimetes.

Mis siis teeb arvamuse avaldamise nüüd pigem ebameeldivaks? Või mis on üldse arvamus? Kas üldist tendentsi vaadates poleks õigem nimetada vastavat rubriiki «Dogmaks» või «Veendumuseks»? Kaugest minevikust meenub, et oli hoopis veerg «Sõna sekka». Vastik pole tingimata see, et kohale sööstavad valvekommentaatorid, vaid pigem see, et mistahes arvamusel puudub tulemus. Tark ja loll võivad ühtviisi kasutult suud pruukida, ja homme ja ülehomme tulevad järgmised, teevad seda jälle, aga midagi ei muutu. Ühed ja samad teemad kerkivad regulaarsete vahemike tagant pinnale, nagu maailmas muud huvitavat vähe oleks. Mõtled, et Estonia katastroofist küll ei anna enam esileheuudiseid teha, aga võta näpust. Armastuse kummalised teed erutavad poliitikuid ja rahvast ühtviisi palavalt. Eks selleks on muidugi kõvasti vaeva nähtud. Kuulsin hiljuti, et ühe partei esindajad pidid käima lausa vallast valda valgustustööd tegemas, kuidas siis ikka täpselt see omasoolistevaheline asi käib ja kui loomuvastane see ikka on. Võib ju muiata ja õlgu kehitada, aga võib ka küsida, miks on seksuaalmoraal riigis küsimus number üks. Mis selle taga tegelikult on?

Mulle meenutavad paljud ühiskondlikud diskussioonid seda erandlikku omapära, kui inimene salvestab kogu maailma info – mäletab kõiki arve, autonumbreid, akende arvu majades jne jne –, aga ei ole võimeline üle tee minema, sest ei oska eristada kogu maailma info hulgast olulist ja teha sellest vastavaid järeldusi. Teine äärmus on see, kui kogu maailma infost pannakse tähele ainult ühte seg­menti – ehk siis kõik näiliselt seostamatud detailid seotakse üheks struktuurseks paranoiliseks tervikuks.

Koroonakajastused on mõlema tendentsi heaks näiteks. Ühtlasi on pandeemia uudistelugemist mitu korda suurendanud. Kõigepealt vaatad, mitu haiget täna on juurde tulnud. Siis loed läbi, mis teadlased vahepeal avastanud on. Mida arstid soovitavad. Siis uurid, kuidas mujal maailmas läheb, mis riigid täna lukku pandi. Spordisõbrad saavad teada, millised sportlased koroonasse haigestusid. Siis loed sellest, et ei maksa liiga palju uudiseid lugeda. Aga kui sa ­uudiseid ei loe, siis oled jaanalind, kes hoiab ennast elu eest kõrvale. Ja jõudsingi välja kõige ebameeldivama tundeni: kahtlustan, et riik ronib mulle mitte ainult voodisse, vaid ka pähe. 

Märksõnad
Tagasi üles