Vikerkaar loeb. Tulevik on tunni aja pärast!

Marshall McLuhan FOTO: Erakogu

1977. aastal valminud mängufilmis ­«Annie Hall» on stseen, kus peategelane peab oma kaaslasega kinojärjekorras seistes taluma enda taga ootava meediaõppejõu dotseerivat monoloogi Fellini, Bergmani jt staarlavastajate kohta. Viimaks saab Woody Alleni tegelaskujul ­tema jauramisest kõrini, ta tirib ­ülbe õppejõu järjekorrast – ja ­ühtlasi stseenist – välja ning sõimab ta läbi. Kui õppejõud protesteerib, öeldes nipsakalt, et õpetab Columbia ülikoolis ­meediat, tõmbab Allen reklaamplakati tagant välja Marshall McLuhani, kes teatab, et austatud meediaõppejõud pole tema ­teostest absoluutselt aru saanud, ja Allen ohkab kinovaataja pole: «Kas poleks tore, kui ka päriselus juhtuks nii?»

Päriselu polnud Alleni fantaasiast kaugel. Kanada meediaprofessor Marshall McLuhan oli möödunud ­sajandi keskpaigas üleameerikaline staar. Ta oli raadios, televisioonis ja kunstiväljal nõnda sagedane esineja, et võis ­tõesti tunduda, et täiesti arvestatava tõenäosusega võib ta igal ­hetkel mõne reklaamplakati tagant su juttu kritiseerima tulla. McLuhanil olid saated ­televisioonis ja raadios, temast avaldati portreelugusid kõigis New Yorgi glamuursetes ajakirjades. Tema suurimate fännide hulgas olid suurkorporatsioonide IBM ja AT&T juhid, Madisoni avenüü reklaamigurud, Andy Warholi Studio 54s pidutsevad kunstnikud ja muusik John Cage, kellega ta kaks aastakümmet kirjavahetust pidas.

McLuhan ei sobitunud sellesse seltskonda üldse. Ta oli tviidi kandev pretensioonikas kanadalane, kes armastas viidata oma loengutes Flaubertile ja sümbolistidele lihtsalt selleks, «et publikule nende intellektuaalne koht kätte näidata», veendunud katoliiklane ja kuue lapse isa. Ometi sai temast umbes kümneks aastaks ­Ameerika mõjukaimaid intellektuaale, kelle fraasidest «meedium ongi sõnum» ja «globaalne küla» said infoühiskonna teetähised. Viimane termin pärineb tema ­äsja eesti keeles ilmunud, algselt 1962. aastal avaldatud «Gutenbergi galaktikast», mida peetakse McLuhani kõige põhjalikumaks ja läbikomponeeritumaks teoseks.

Aastal 2020 võib selle teose märgilisust olla keeruline näha. Tõsi, McLuhani tohutut eruditsiooni ja kujutlusvõimet kiirgab igalt leheküljelt. Ta alustab oma mõttekäiku Shakespeare’i «Kuningas Leari» lähilugemisega, näidates mõne värsirea tõlgendamise abil, kuidas tehnoloogiad – ­kartograafia, trükikunst – kujundasid ­ümber nii arusaamad võimuhierarhia­test kui ka ruumitaju kui ­sellise. Sealt edasi liigub McLuhan kirja­oskuse sünniaegadesse antiikses Foiniikias ja Kreekas, seejärel võrdleb üleminekut trükisõnakultuurilt elektroonilise meedia kultuurile ­üleminekuga newtonlikust maailmapildist kvantfüüsikalisse maailma ning võtab seejärel ette ei midagi vähemat kui terve kirjasõna ajaloo ümberkirjutamise kreeklastest tänapäevani välja.

McLuhani kaks keskset mõtet võiks kokku võtta järgmiselt. Esiteks: kommunikatsioonivahendeid, nagu kõiki tehnoloogiaid, tuleks käsitleda inimeste loomulike kehaliste pädevuste jätkamise ja edasiarendamisena. Jalgratas ja auto arendavad edasi inimeste liikumisvõimet ja on sellega justkui meie jalgade pikendatud versioonid. Mutrivõti ja haamer võimendavad tegevusi, millega me ainult käte abil toime ei tule. Nii võib ka trükikunsti ­näha inimeste mälu edasiarendusena. Selle abil saame talletada tunduvalt rohkem infot, kui ­ükski aju kunagi meelde jätta suudaks. Telefoni, televisiooni ja muud sellist võime näha jällegi kommunikatiivsete meelte – suu ja kõrvade – edasiarendusena, mis kannavad meie häält kaugemale ja toovad maailma meie tajumeeltele lähemale.

Teiseks: need tehislikud inimkeha jätkud ei ole ­ometi meie bioloogiliste jäsemete ja tajumeeltega identsed. Samuti ei arenda need tehnoloogilised abivahendid kõiki meie ­meeli sümmeetriliselt. Trükikunst näiteks annab McLuhani meelest eelise nägemismeelele kuulmismeele arvel ning struktureerib kolmemõõtmelist ja läbipõimitud maailmataju mehhaanilisemaks, organiseeritumaks, hierarhilisemaks ja kausaalsemaks. Trükisõna maailmal on algus ja lõpp, sündmused järgnevad üksteisele lineaarselt nagu raamatu leheküljed, see on korrastatud, bürokraatiasõbralik ja segmenteeritud maailm.

Seesugusele maailmakorrale vastandab McLuhan suusõnalise kultuuri maailma, mida ta leiab nii trükikunstieelsetes traditsioonilistes kultuurides kui ka saabuvas elektroonilise kommunikatsiooni ajastus. Siin kukuvad ruumi ja aja eristused kokku, korraga on võimalik pöörata tähelepanu mitmele signaalile ja mitmele ­kultuurile ning lineaarset kommunikatsiooni asendab paralleelne ja segunev suhtlemine. Selles «globaalses külas», mille saabumist McLuhan ennustab, kõmisevad ürgse Aafrika hõimutrummid.

Internetiajastul on McLuhani ennustust lihtne näha prohvetliku düstoopianägemusena. Tema elektroonilise ajastu kirjeldusest on lihtne välja lugeda kõiki muresid, mida keskkooli emakeeleõpetajad igal aastal sedastavad: netipõlvkonna noored ei oska lugeda pikki, nõudlikke tekste, tähelepanu on hajutatud, suhtlus on kiirem, aga pealiskaudsem, puudub ühtne jagatud kultuuriruum ja sestap on ka rohkem üksteisest mööda rääkimist ja laiem pinnas hirmutajate, demagoogide ja ­valeuudiste levitajate tegevuseks. Ent kui McLuhan 1960. aastatel trükisõnaajastu lõppu ennustas, siis nägi ta seda hoopis positiivse muutusena, võimalusena tuua lääne ühiskonda tagasi loomingulisuse ja sakraliseerituse potentsiaal, mille kompromissitult konkreetne trükikunst oli kaotanud.

McLuhani aforismid on osutunud sedavõrd edukaks ­tema surmast kümme aastat hiljem sündinud interneti analüüsimisel, et lihtne on unustada, kuivõrd oma ajastu laps ta tegelikult oli. Teise ­maailmasõja järgse mõtteloo keskmes oli kaks küsimust: millised on aina komplekssema, bürokraatlikuma, reeglite- ja seadustekesksema ühiskonna tagajärjed inimsusele ning missugused on inimkonna väljavaated kõrgtehnoloogilises, insenerimõttest kantud ühiskonnas? Tegelikult võis mõlemad küsimused taandada ühele probleemile: kuidas tulla toime maailmas, kus on toimunud holokaust?

Mõnevõrra karikatuurselt on seda probleemistikku seostatud põhiliselt USA vastukultuuriga – ühelt poolt hipiliikumisega, kelle jaoks peitus vastus mõnuainetes, paralleelreaalsustes ja seksuaalses vabanemises, teisalt jällegi suuresti Saksamaalt emigreerunud mõtlejate rajatud Frankfurdi koolkonnaga. Herbert Marcuse, Theodor Adorno jt nägid moodsas massikultuuris – mille esindaja oli mõistagi televisioon – just nimelt omamoodi fašismi väljendust. Ameerika-pärane «kultuuritööstus» nivelleerib inimeste maitset ja muudab nad passiivseteks kultuuritarbija­teks, kes jagelevad väikeste, tähtsusetute eripärade üle, võttes samas omaks neile kultuuritoodete kaudu ette ­söödetud kehtiva korra põhimõtted. Frankfurdi koolkonna vaates on elektrooniline meedia just nende probleemide katalüsaator, mida holokaust nõnda õõvastavalt esindas.

Ent tegelikult muretsesid tööstusliku massiühiskonna fašismipotentsiaali pärast ka kõige truumad establishment’i esindajad. Ka Eisenhoweri sõjandusnõunikud, kuulsad «kaitseintellektuaalid», kelle ülesandeks oli tuumasõja modelleerimine, tundsid muret, et Ameerika pintsaklipslased võivad kaotada oma inimlikkuse. Ka nemad nägid, et suurkorpo­ratsioonides hinnatud sõnakuulelikkus, käsutäitmine ja oma ametiülesannete eristamine isiklikust moraalist ei olnud kaugel nendest omadustest, mida Hannah Arendt nägi võtmena Adolf Eichmanni kuritegude mõistmisel.

McLuhani tekstid on ­nende sõjajärgsete arutelude näpujälgi täis. Tema arusaam sidevahenditest kui inimeste ­meelte laiendustest meenutab küberneetik Norbert Wieneri ­arutelu inimese ja masina suhestumisest; tema kriitika trükisõnaühiskonnast kui liiga reglementeeritud, eraldavast ja üleratsionaliseerivast süsteemist võiks olla nii mõnegi Frankfurdi koolkonna autorile sümpaatne. Nii nagu Wienerit, painas ka McLuhanit küsimus: kui palju suudame meie kujundada oma abivahendeid ja kui palju kujundavad nemad meid? Kas protsessid, mis televisiooni ja digitaalse infotöötluse leiutamisega käima seati, on juhitavad või on nende lõpp-punkt juba ette ära määratud? Nii Wiener kui ka McLuhan olid nendes küsimustes optimistlikud, nad uskusid, et kui tehnoloogia inimloomust kujundavast jõust teadlik olla, siis on võimalik ka seda jõudu juhtida.

Frankfurdi koolkonna liikmetele tundus, et tehnoloogiline massikultuur taastoodab hõimuühiskondade kõige halvemaid jooni – mida muud olid natside massikogunemised, juhikultused ja rassistlik müüdiloome kui «primitiivsete» ühiskondade rituaalide kõrgtehnoloogiline taasloomine. McLuhan uskus, et «globaalne küla» võib tähendada ka positiivset kogukondlikkust, vastumürki ühiskonnas levivale võõrandumisele ja uut laadi loomingulisust. Uus meedia, kui seda õigesti kasutada, võis luua uut laadi mõtlemist.

McLuhanist ­inspireerituna levis selline mõtlemine ­eriti 1960. aastate kaasaegse ­kunsti kogukondades, seda võib ­näha näiteks Stan VanDerBeeki massiivsetes multimeediainstallatsioonides, kus ­hiiglaslike kuplite sisekülgedele projitseeriti filme, reklaame, klippe teleintervjuudest ja teisi USA massimeedia igapäevatooteid («Movie-Drome», 1963). Samasuguseid katseid uute kommunikatsioonikeskkondade abil inimeste mõttemaailma ­ümber kujundada võis näha ka näiteks New Yorgi maailma­näitusel, Ray ja Charles Eamesi kujundatud IBMi paviljonis.

Tänapäeval on ­seesugused installatsioonid pigem infoühiskonda kritiseerivad ja düstoopilised – meenutagem Timo Tootsi «Memopoli» seeriat, mis näeb esmapilgul küll äravahetamiseni IBMi paviljoni moodi välja, ent hoiatab meid vaikiva ­andmekogumise ja Suure Venna valvsa pilgu eest.

Mida tahes arvata McLuhani järeldusest, on ­keeruline mitte nõustuda tema lähtekohaga. Elektroonilise side ­ajastu on kohal, meie nutifonidest ja sülearvutitest on saanud meie keha pikendused, mis mõjutavad meid sama palju (kui mitte rohkemgi) kui meie neid. Üleöö need lisajäsemed kuskile ei kao ja seda me vast ei tahagi – juurdevõidetud liikumis- ja suhtlemisvabadusest on raske loobuda.

Sestap on hea minna korraks tagasi 60ndatesse, kui elektroonilises ajastus nähti veel utoopilist potentsiaali, ja tuletada meelde, kuidas infoajastust saab ka teisiti mõelda – langemata räniorulikku korporatiivsesse tehnoutopismi ega blackmirrorlikku düstopismi. Tulevik on tunni aja pärast!

Marshall McLuhan

«Gutenbergi galaktika. Trükisõnainimese kujunemine»

Tõlkinud Toomas Rosin

Ilmamaa, 2020

512 lk

Marshall McLuhan, «Gutenbergi galaktika. Trükisõnainimese kujunemine». FOTO: Raamat
06.11.2020 09.11.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto