N, 2.02.2023

Kaimar Karu: kellele rajame paremat Eestit?

Kaimar Karu
, Ettevõtja ja IT-valdkonna ekspert
Kaimar Karu: kellele rajame paremat Eestit?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 19
IT-spetsialist ja ettevõtja Kaimar Karu. 
IT-spetsialist ja ettevõtja Kaimar Karu. Foto: Mihkel Maripuu
  • Parema Eesti ülesehitamiseks vajame konstruktiivset dialoogi
  • Paremat Eestit tuleb ehitada eeskätt järeltulijate vajadustest lähtuvalt
  • Tuleviku ehitamisel on piirangud, mida ei tohi isekalt ignoreerida

Kuidas ehitada üles riiki, kuhu inimesed tahavad tulla, kus nad tahavad olla ning üles kasvatada lapsed ja lapselapsed, kirjutab kolumnist Kaimar Karu.

Globaliseerumisest oluliselt mõjutatud rahvusliku identiteedi säilimise küsimus on mitmes riigis viimaste aastate jooksul viinud sisus mõnevõrra erinevate, kuid eesmärgilt sarnaste aruteludeni. Või noh, «arutelu» on ehk liialt helde määratlus, sest enamasti piirdutakse ühisosa otsimise asemel polariseerivatel väärtusteemadel üksteisest üle karjumisega. Ainuõige Hüvelise Viisi kuulutamise käigus jääb 50-50 šansiga lahinguvõidu joovastuses märkamata, et selle nimel on justkui muuseas alustatud sõjaga.

Ühisosa leidmine vajab dialoogi nii hetkeolukorra kaardistamiseks, sest erinevad ühiskonnagrupid näevad ja tunnetavad seda erinevalt, kui parema homse ning ülehomse kirjeldamiseks, et oskaksime suunda seada. Ka realistlikud äärmused tuleb üle vaadata, et dialoog oleks jätkusuutlik ega langeks haavatud ühiskonna viljakal pinnasel populistlike utreeritud utoopiate pantvangi.

Ei tahaks me ju näiteks eesti keele tulevikku arutades piirduda vaid kahe võimalusega, kus peame valima globaliseerumise eest metsatukkadesse peitu pugenute, maakondlikku murret ülimaks pidajate ning Eestist väljas elavate, kireromaanide kiirtõlkekeelt teise emakeelena rääkijate vahel.

Mulle näib, et oma olukorra mõistmiseks vajame esmalt vastust kolmele olulisele küsimusele: kas meil on selline riik, kuhu inimesed tahavad tulla, kas meil on selline riik, kus inimesed tahavad olla, ning kas meil on selline riik, kuhu inimesed tahavad jääda. Neid küsimusi saab vaadata nii «nende» kui «meie» vaatenurgast, mis on eespool mainitud lahingutes sageli esinev eristus.

 

2 mõtet

  • Ehitades üles Eestit, peame kokku leppima, millise hinna ning milliste ebamugavustega oleme nõus leppima, et meie järeltulijate tulevik oleks parem.
  • Pikaajalise plaani loomiseks ei tule lähtuda sellest, milliseks tahame muuta homset, vaid millisena sooviks näha paremat Eestit ülejärgmine põlvkond.

Eestisse tulemise küsimus ei puuduta mitte ainult välismaalasi, vaid ka Eestist mitmesugustel põhjustel eemal viibivaid eestlasi, keda on erinevate hinnangute põhjal suurusjärgus 150 000. Eestis olemise küsimus puudutab muuhulgas isiklikku arengut ja eneseteostuse võimalusi, mille puhul on ambitsioonikatel ning hea haridusega eestlastel tihti kõrged ootused. Eestisse jäämise küsimus aga ei puuduta mitte ainult inimest ennast, vaid ka seda, kas ta näeb Eestit kohana, kus võiks üles kasvada ning oma elu alustada tema lapsed ja lapselapsed.

Konfliktsetena põrkuvad, näiliselt maailmavaateliselt erinevad arusaamad sellest, millist Eestit me näha soovime, on tihti lühinägelikult ja destruktiivselt naiiv-egoistlikud. Edasi viivate vastuste leidmiseks peame astuma paar sammu tagasi «mina-mina-mina!» vaatepunktist ning samal ajal opereerima nii subjektipõhise kui ajalise perspektiiviga.

Ehitamine on üldjuhul keerulisem kui lammutamine. Vastus küsimusele «kuidas» eeldab vastutuse võtmist, küsimusele «kuidas mitte» saab vastata ka aknaid sisse loopides ja tulekahjusid süüdates. Olemasoleva keeruka süsteemi toimimise halvamiseks piisab paarist liivaterast hammasrataste vahel, kuid pelgalt liivateradest uut süsteemi ei ehita.

Kelle jaoks me tuleviku Eestit ehitame? Inimeste jaoks, kes hetkel ehitusplatsil, või meie järeltulijatele? Ühiskondlikult vastuvõetav vastus «järeltulevatele põlvedele» eeldab banaalsusest reaalsusesse jõudmiseks seda, et nii plaanide kui tegude puhul käib tihe koostöö väljahõigatud sihtgruppidega kogu nende paljususes ka siis, kui mõni neist võõristust tekitab.

Kaasamine tegudes, mitte pelgalt sõnades annab meile muuhulgas võimaluse jooksvalt ja järjepidevalt kontrollida, kas valitud suund ja teguviis on enim mõjutatute jaoks jätkuvalt vastuvõetavad, või oleme tegutsemistuhinas langenud tagasi «meie teame paremini» ebastrateegiasse.

Konfliktsetena põrkuvad, näiliselt maailmavaateliselt erinevad arusaamad sellest, millist Eestit me näha soovime, on tihti lühinägelikult ja destruktiivselt naiiv-egoistlikud.

Olles mõistnud, kelle jaoks me muudatusi teeme, peame järgmisena saama selgeks, millise hinna ning milliste ebamugavustega oleme meie nõus leppima selle nimel, et nende tulevik oleks parem. See on ehk üks raskemaid aspekte parema tuleviku ehitamise juures, sest ehitajad ise paljudest loodetud võitudest osa ei saa.

Ma usun, et tänases ühiskonnas puudub siin hea alternatiivne lahendus. Muudatuste teekonnal ükskõik millises suunas liikumine on valulik ning ehitajate kätes on keeruline otsus selle kohta, kes seda valu peamiselt kannab – kas nemad või nende järeltulijad. Ka ehitajad ise peavad mõistma, et nad ei ole alustanud tühjalt kohalt – täna rajatav põhineb kombinatsioonil meid mõjutavatest ja enamasti meie kontrolli alt väljas olevatest teguritest ning vundamendist, mille on rajanud meie eelkäijad.

See on oluline punkt, mida meeles pidada. Tuleviku ehitamisel on piirangud ning neid võib kas ängi kasvatavalt ignoreerida või siis enda kasuks pöörata. Tänaste tarkade otsuste ja asjalike tegudega suudame me parimal juhul – eeldusel, et me tõepoolest arukalt tegutseme – ehitada vaid tugevamat vundamenti, sest ideaalse tuleviku disainimine ei ole võimalik.

Miks? Sest me ei tea, mida tulevik toob. Mõnel teemal saame tulevikku üsna täpselt ennustada, kuid on lugematu arv enam selliseid, mille puhul me seda teha ei saa. Nii uudsed mustrid kui «mustad luiged» on üha keerukamaks kasvavas maailmas järjest sagedasemad. Kõik, mida teeme täna, mõjutab seda, mis toimub tulevikus. Isegi parimate kavatsuste puhul kaasneb alati ettenägematuid mõjusid. Ei ühiskonnad ega indiviidid ole peenhäälestusele alluvad masinavärgid.

Ükski põlvkond ei jõua tegelikkuses maja valmis ehitamiseni. Täiendatakse-parandatakse vundamenti, kuid õõtsuvad tellingud ning hea vedamise korral püsti aetud nurgasein ajatuultele vastu ei pea. Küll aga võivad need jääda risuna jalgu järgmistele põlvkondadele.

Kõik, mida teeme täna, mõjutab seda, mis toimub tulevikus. Isegi parimate kavatsuste puhul kaasneb alati ettenägematuid mõjusid. Ei ühiskonnad ega indiviidid ole peenhäälestusele alluvad masinavärgid.

Lisaks eest leitud vundamendi tugevamaks ja laiemaks ehitamisele saavad ehitajad järgmistele põlvkondadele anda kaasa teadmised ja oskused tugevama vundamendi ning paremate ajutiste konstruktsioonide kiireks rajamiseks. Selliste konstruktsioonide, mis arvestavad ajastu eripärasid ning nõudmisi. Mis lubavad muudatusi ellu viia väiksema valuga, kui eelnevad põlvkonnad taluma pidid. Mis lubavad neil jätta järeltulevatele põlvedele takistuseks maha vähem risu.

Praegu ehitusbrigaadide päevavalgeid tunde täitvast parema tänase pahteldamisest tuleb meil väga kiiresti liikuda kaks sammu eemale. Kindlasti mitte vaid ühe, sest ka peamiselt homsele keskendudes ehitame me tera tera haaval siiski vaid liivalosse kipakale vundamendile.

Tänasest päevast kindlal sammul tulevikku liikumiseks ei pea me alustama mitte sellest, milliseks tahame muuta homset, vaid sellest, millisena tahame näha ülehomset. Mitte järgmise, vaid ülejärgmise põlvkonna paremat Eestit. See on meie orientiir, mis aitab ootamatutes või uudsetes olukordades valida alternatiivide seast tõenäoliselt sobilikema.

Endine väliskaubandus- ja infotehnoloogiaminister ​Kaimar Karu on ettevõtja ja IT-valdkonna ekspert, kelle kolumnid hakkavad ilmuma Postimehes kord kuus.

Märksõnad
Tagasi üles