E, 30.01.2023

Kuju on väike, aga suur skandaal

Margus Haav
, reporter
Kuju on väike, aga suur skandaal
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
Skulptor Mati Karmin pakkus Jaak Joala mälestuse jäädvustamiseks välja sellise skulptuuri ning kolmeliikmelise žürii kaks liiget kiitsid selle mõtte heaks. 
Skulptor Mati Karmin pakkus Jaak Joala mälestuse jäädvustamiseks välja sellise skulptuuri ning kolmeliikmelise žürii kaks liiget kiitsid selle mõtte heaks. Foto: Mati Karmini eskiis

Vähe on Viljandisse plaanitavaid kunstiteoseid, mida on saatnud nii raevukas protest, et see on paisunud üle-eestiliseks. Kriitika Mati Karmini loodud Jaak Joala mälestusmärgi eskiisi kohta ummistab juba mitmendat nädalat sotsiaalmeediat.

Vormilt korrektne, kuid sisuliselt vaieldav konkurss vihastas peale Viljandi kodanike välja Eesti kujurite ühenduse, kes leiab, et nii need asjad nüüd küll käima ei peaks, ning kutsus oma liikmeid seda eirama. Nii tehtigi ning konkursi võitis ainus osaleja Mati Karmin, kellel oli eskiis juba varasemast ajast valmis.

Mati Karmini loomingut leiab üle Eesti. Tema esimene suurem ja kuulsam töö oli 11 meetri kõrgune mälestussammas Tallinna lahes traagiliselt hukkunud USA õhupallivirtuoosile Charles Leroux’le (1989). Sellest ajast alates on Karmini kontol näiteks «Suudlevad tudengid» Tartus ning Tallinnas rahvusraamatukogu ääres seisev Marie Underi kuju. Viljandis on tema loomingust esindatud Sakala rajaja C. R. Jakobsoni väärikas monument (1998) lehe praeguse toimetusemaja lähedal ning olümpiasangar Martin Kleini muskulatuurne skulptuur (2002) Viljandi spordihoone ees. Kleinist valmis Karminil viisteist aastat hiljem veel üks kuju Tarvastusse, kus tulevane olümpiavõitja kõnnib käte peal. Karmini tehtud on ka dekoratiivskulptuur-purskkaev (2015) Viljandi kutseõppekeskuses Vana-Võidus.

Galerii Vaal juhatuse liige, kunstisõber Aimar Jugaste pole Joala ausamba ümber puhkenud kriisist eriti üllatunud. Tema sõnul jagub selles ühe korraliku intriigi jaoks parajalt süüdet.

Küllalt süüdet intriigile

«Kuulsa laulja mälestamise püüd ja selle allhoovusena veel ohoo-moment linnavalikuga – tallinlane Joala ja Viljandi!? –, nimekas kunstnik, kes ometi ei kuulu tsunfti, kujurite ühenduse kriitika konkursi aadressil, ürituse põhiraha tuleb linnakassast ehk maksumaksjalt,» loetleb Jugaste. «Lisaks oletan, et siin hõõguvad veel mõned pirrud, nagu erakondadevahelised suhted. Ise tahaksin uskuda, et selles on veel ka energiat, mis siiski ületab kohaliku poliitilise nagina: mulgid tahavad pealinna omadele näidata, kuidas asju tõhusalt ajada. On ju Tallinnas arutatud Joala kuju Balti jaama juures, küll koos Urmas Otiga, küll üksinda, aga midagi pole teoks saanud, näitaks siis neile...»

Samas ei soovi Jugaste juhtumit dramatiseerida. Jutt on avaliku ruumi skulptuurist, need on ikka teravama tähelepanu all. Jugaste räägib filosoofiliselt, et väideldakse ja väideldakse, millestki heal juhul ka õpitakse, aga suuremad emotsioonid neelab peagi unustus.

Kunst on jätnud Mati Karmini näole kustumatu jälje. See ei ole ainult ülekantud tähenduses öeldud.

Märksõnad
Tagasi üles