Andrus Kivirähk on krutskitega tüüp. Näiteks oma juubelietenduseks valis ta veel esietendumata lavastuse, sünnipäeva aga tähistab pea kolm kuud hiljem. Täpsemalt: 17. augustil täitus rahvakirjanikul 50. eluaasta, kuid perekonna ja lähemad sõbrad kutsus ta Eesti Draamateatrisse enda kirjutatud ja lavastatud «Keiserlikku kokka» vaatama eelmisel laupäeval. Ümmarguse tähtpäeva pühitsemiseks loodud lavastus jõuab ise aga esietenduseni alles homme, 11. novembril.

Kivirähkilt pole mõtet uurida, miks ta korraldas asjad just sellises järjekorras, sest muhedalt naeratades küsiks ta vastu: miks mitte. Tõesti, miks mitte.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Sa käid päris palju teatris, millise hinnangu sa teatrile annad?

Käin peamiselt Tallinnas, mööda Eestit ma nii väga ringi ei sõida, aga mu meelest on palju toredaid töid. Andekaid näitlejaid on hästi palju. Andekaid lavastajaid, kellele võid alati kindel olla, on vähem.

Ühes aastas on Eestis häid lavastusi palju rohkem kui häid algupärandeid kirjanduses.

Meil ilmub ju väga palju raamatuid!

Jah, aga väga häid raamatuid on palju vähem kui häid lavastusi või lavastusi, mida kindlasti näha tahaks. Need on kaks valdkonda, mida ma mõnevõrra tunnen. Muusika või kunsti kohta ma ei oska hinnanguid anda.

Täna on eesti teater tugevam kui eesti kirjandus.

Miks see nii on?

Raske vastata. Võib-olla seepärast, et näitlejate ja lavastajate jaoks on koolid, kirjanikke aga ei õpeta keegi.

Võib-olla pole sa seda näidendit veel kirjutatud, aga keda Eesti lavastajatest tahaksid näha oma teksti lavastamas?

Ma ei põe selle pärast, et kusagil on mõni lavastaja, kes pole mu teksti lavastanud.

Minu jaoks on teatris hästi oluline, et lavastaja väärtustaks teksti. Mind häirib, kui algtekst ära kaob või sellega hakatakse mängima. Võib-olla siis, kui võetakse aluseks üldtuntud tekst, näiteks «Hamlet», pole mõtet lavastada sõna-sõnalt.

Minule on teatris hästi tähtis dramaturgia. Väga sageli häirib, kui lavastuse trupis puudub autor – ma ei ütle dramaturg –, vaid just teksti autor. Mina tahan, et lavastuse aluseks oleks autonoomne ja väga hea näidend, millega siis hakatakse tööle. Kui näidendi tekst sünnib proovide käigus, siis see pole päris minu maitse, sest tavaliselt on siis tulemus tekstiliselt nõrk.

Kui helilooja vaatab mõnd lavastust või filmi, siis võib ta välja tulles krimpsutada nägu, sest muusika oli paigast ära. Kuna mul puudub selline muusikaline kuulmine, siis ei ma sellest aru. Minul on sama sõnaga – sageli kriibib lavalt tulev sõna mul kohutavalt kõrve. Midagi pole teha, on olemas profid ja mitteprofid.