Jüri Talvet: kirjanduse salavägi

Jüri Talvet   FOTO: Kristjan Teedema

Tänavuse pandeemia-aasta kevadsuvel lugesin oma pika ülikoolikarjääri viimaseid eksamitöid, mille üks küsimus oli vabas vormis arutlus uusaegse Euroopa vanema kirjanduse mõnest teosest – peamiselt eesti keelde tõlgitu põhjal.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Rõõm oli tõdeda, et kirjutajate enamik ei võtnud seda kui ajast ja arust kirjavara, vaid et loetu pani sisse ja kaasa elama. Ei tajutud seda millenagi, mis võib «ka» tänapäeva kõnetada, vaid just sellena, millest tänapäeva noored otse eriti puudust tunnevad. See on hingelis-vaimne ollus, avastusrada inimsoo, ühiskondade ja indiviidide olemasoluliste valikute juurde.

Need on tegelikult ajas õige vähe muutunud, mis ka poleks uuendused ja imed maakera pealispinnal. Valikud, millest kõnelevad Dante Alighieri «Jumalik komöödia», Juan Manueli «Krahv Lucanor» ja Boccaccio «Madonna Fiammetta eleegia», Francesco Petrarca «Secretum», Michel de Montaigne’i esseed, Pedro Calderóni «Elu on unenägu» ja «Suur maailmateater» ja rohked muud maailmakirjanduse suurteosed.

09.11.2020 11.11.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto