P, 25.09.2022

Piret Bristol: kaamose ületamine

Piret Bristol
, kirjanik
Piret Bristol: kaamose ületamine
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Enjoy Camos
Enjoy Camos Foto: Artur Kuus

Kui praegusi ridu kirjutan, on möödas aasta päevast, kui istusime luuletaja Kivisildniku ja filosoof Leo Luksiga Ülikooli tänaval Entri restoranis ja salvestasime kolmetunnist Luuleraadio saadet.

Pikad taskuhäälingusaated on nüüd muutunud normaalseks, inimesed räägivad teemad rahulikult lahti, sest veebis ei saa aeg kunagi otsa. Saate lõpus rääkisin silmapiiril terendavast Halloweeni peost, millest lubasin pajatada kas järgmises saates või teoses. Entri oli ideaalne salvestamiskoht – privaatne ja hubane. Meid ei seganud ükski kõrvaline hääl. Vabal toolil vedeles mu uhiuus tonfa, teisisõnu jaapani ristkäepidemega kaigas. Budoklubi relvatrenni ma tol õhtul muidugi ei jõudnud, sest tellisime ka teise õlle.

Kuid ajastu võttis varsti sisse täiesti ootamatud pöörded.

Mulle on alati meeldinud peatada aeg suvalisel hetkel ja vaadata tagasi, mis on muutunud täpselt aasta või pikema ajavahemikuga. Mõne aasta eest seisin näiteks ülikooli vana kohviku terrassil ja vaatasin pimedasse oktoobriöhe. Olin just tööst ilma jäänud. Mu kõrval seisnud keegi küsis pigem uudishimu kui empaatiaga juba klassikaks muutunud küsimuse, millele on pidanud vastama paljud kunagi tööst omatahtsi või teisiti ilma jäänud: «Mida sina siis nüüd tegema hakkad?» Vastasin samuti klassikaga: «Ei tea, aga kui kuuled mõnest vabast töökohast, olen huvitatud.» Muidugi ei kuulnud ma tollest küsijast enam iial midagi.

Sellest olukorrast on nüüd psühholoogilises mõttes sada aastat möödas. Viisid, kuidas tööst, selle kaotusest ja leidmisest räägitakse ja mõeldakse, on vahepeal radikaalselt muutunud. Muidugi mitte kõigi inimeste peas ja tegelikkuses. Aga tänapäeva psühholoogiale on omane arvata, et elu (kaasa arvatud negatiivsed kogemused) ei toimu mitte meie vastu, vaid meie jaoks, ning ka ebameeldivast kogemusest võib saada õppetunni ja pöörata see oma tugevuseks.

Entri on endiselt olemas ning vahel vaatan selle ja teiste Tartu söögikohtade õhtuseid aknaid. Liiga palju on näha vabu laudu, et mitte öelda, et enamikus haigutab tühjus. Inimesed on kadunud ega moodusta enam Rüütli tänaval lõbusat summa. Ja väga harva on vastutulija tuttav; välismaalasi pole nende hulgas aga peaaegu üldse.

On lõppemas aasta, milletaoline ei kordu kunagi. Tähtsad polegi peod, vaid vajadus aasta kõige pimedam aeg helgeks ja rõõmsaks teha, see kergemini läbida, milleks kõlbab ka ameerikalik kõrvitsapüha. Kaamos ähvardab ja sellele tuleb vastu astuda kõigi vahenditega.

Kuigi rahvas usub, et kaks nädalat enne ja kaks nädalat pärast hingedepäeva on mõistlik mitte midagi kodust välja anda, laenata ega kinkida, vaid kõik tuleb omale hoida, annan kirjandussoovituse: on ilmunud Allan Keiani hoiatusromaan «Instagrami identiteet», mida võiksid lugeda needki, kelle elus ei mängi sotsiaalmeedia mingit rolli. Romaan illustreerib hästi tõsiasja, mida teab iga vaimne praktik: illusoorne on tunne, et elan teistest eraldi või sõltumatult ning saan teha ligimesele halba ennast kahjustamata.

Lugesin käsikirja aasta alguses ja mõtlesin, et kui elu ligilähedaseltki selline on, peaks see hirmu peale ajama igale oma lähedastest ja iseendast hoolivale inimesele. Midagi tuleks ette võtta! Eks vahepeal on selgunud, et peamegi igasugustele hirmudele otsa vaatama. Keian seda oskab, nagu ka ajastut valusalt analüüsida. Kõik, mis me endast teada saame, on parajalt musta värvi. Oleme leidnud kirjaniku, kes teeb oma tegelastega absoluutselt kõike, Eesti oma Dumas’ vanema.

Nagu kinod vallutanud Eesti filmis «O2» peatatakse kõik luurajate käimasolevad operatsioonid, et otsida olematut reeturit, nii on praegune aeg oma tormiliste muutustega kultuuris kärpeid teinud. Näiteks jäi olemata 17. kirjanike raamatukogutuur, samuti ei mahu ajakirja Looming enam Peeter Helmelt tellitud proosa žanriülevaade ning mõni teinegi autor on kultuuriajakirjanduse uksi kulutades teada saanud, et talle pole enam ruumi.

Rääkimine lahendab enamiku probleeme. Mäletatavasti alustas ka 1980. aastatel Gorbatšov Nõukogude Liidus perestroikat glasnosti ehk avalikustamisega. Räägiti vahelduseks ära kõik, mis oli kogunenud, pärast mida oli mõeldamatu uute teadmiste valguses endist elu jätkata.

Poodi on jõudmas Urmas Sõgeli mälestusteraamat, mille alapealkiri teatab, et tegu on kurikuulsa kirjanduspolitruki poja vägagi avameelsete meenutustega. Tartus mingeid politrukke pole. Isegi Keian kasutab Tartut ühes romaanis noorte armastajate kohtumispaigana. Selleks ta sobib.

Kaamose ületamine Tallinnas käib nii, et juba novembri keskel tuleb raeplatsi kuusk. Meil on raeplatsi Suudlevate Tudengite asemele siginenud Iiri Saatkond – mõnus, ülimeeldiva teenindusega pubi. Soove loetakse siin silmist.

Märksõnad
Tagasi üles