Andrus Punt: harimatusest ei tohi saada me siht

Andrus Punt FOTO: Margus Ansu

Murelik küsimus, mis on Eestist saanud ja kas Tartu liigub samas suunas, murdis muidu rõõmsalt kulgenud kohtumise meeleolu ülikoolilinna välistudengitega. Nad kutsusid mind arutlema elu üle Tartus ning rääkima ka sellest, et neil on tuleva aasta kohalikel valimistel õigus kujundada Tartu elu.

Küsija oli mõne aasta eest Tartus käinud, meie linna ja inimestesse armunud ning otsustanud tulla magistriõppesse uue Euroopa parimasse ülikooli. Nüüd siin õppides tajub ta muutust halvemuse poole. Kuuleb tänaval kommentaare oma nahavärvi kohta.

Tartut ülikoolita ei ole. Peame valitsuse ja valitsuserakondade ksenofoobiale vastu astuma ja kindlustama, et Tartus võidutseks tarkus.

Välistudengite vastu võitlemine ei ole majanduslik, vaid poliitiline võitlus valijate hoidmiseks ajal, kui eelarvepuudujääk kasvab Euroopa Liidu suurimaks. Vaja on ju näidata töövõite! Aga mis tulevikus saab, ei ole nende asi.

Avalikus debatis küsitakse, miks peab muidu õpingutes edukas murjan – nahatoon häirib enim – siin tasuta ehk meie maksumaksja raha eest õppima. Justkui unub, et Eestisse tööle jäädes teenib ta keskmise palga korral veidi rohkem kui aastaga oma õppetasu maksudena tagasi, ning üle poole lõpetajatest jääb. Peaksime rõõmustama, sest kultuurilise rikkuse kõrval võidab ka meie majandus. Tööturul süveneb kõrgharidusega töötajate puudujääk.

Eesti keel ei kao mitte kuhugi välistudengite tõttu, ohuks on me endi laiskus.

See võitlus ei põhine soovil meie kõrgharidust toetada. See põhineb hirmutamisel emakeelse kõrghariduse kadumisega ja võõraviha ausse tõstmisel. Eesti keel ei kao mitte kuhugi välistudengite tõttu, ohuks on me endi laiskus. Pealegi õpetatakse Tartu ülikoolis ka ingliskeelsetel õppekavadel eesti keelt ja kultuuri.

Kuid see polegi välistudengite vastaste peamine sõnum. Kandev mõte seisneb ikkagi Eesti sulgemises, üksi jäämises, pilgu läänelt kõrvale pööramises ja meie ülikoolide pakutava hariduse kvaliteedi alla tirimises. Kõige selle hävitamises, mida alates iseseisvuse taastamisest on ühiskond ehitanud.

Tartu ülikool on olnud loomisest saadik rahvusvahelise haardega. Kui tahame, et me ülikoolid oleksid maailma parimate seas, peame suutma rahvusvaheliselt konkureerida, mitte sulgema oma uksi uutele inimestele ja teadmistele. Kunagi võiks olla ju võimalik, et maailmas teatakse sellist Tartu ülikooli, mis on samal tasemel, kui praegu on Oxford või Stanford.

Tartus õpib ühtekokku 20 000 tudengit. Välistudengite tõrjumisel ei kaota me ainult nende ajupotentsiaali, vaid sunnime Eesti noori välismaale õppima, sest meie haridus lihtsalt enam ei konkureeri. Tartu kaotab oma võlu ja aastasadu meid kandnud mõtte. Harimatus ei tohi saada meie sihiks! Meie ühine soov on ju elada õnnelikult kõrgelt arenenud ühiskonnas. See on võimalik ainult avatuse suurenedes.

11.11.2020 13.11.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto