/nginx/o/2020/11/11/13470008t1hc3ca.jpg)
Riigikogus on menetlusse võetud Eesti Rahvusringhäälingu seaduse muutmise seadus, millega sisuliselt tahetakse riigistada ehk anda valitsusele suurem õigus kaasa rääkida seni edukalt toiminud avalik-õigusliku televisiooni siseelu korraldamisel. Kui seni on saanud parlamendierakonnad ERRi nõukogus nendel teemadel kaasa rääkida, siis järgnev eelnõu viiks meid justkui mentaalselt tagasi aega, kust me kord üritasime irduda.
Märkimisväärne on see, et nimetatud eelnõu taga on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE), kes on ise varem korduvalt juhtinud tähelepanu ERRi kallutatusele. Seda kallutatust soovivad nad mitme muudatuse abil kehtivas seaduses parandada, andes muu hulgas toimetajatele juhiseid programmilise tegevuse kohta.
Kurioosseks muudab kogu asjaolu see, et terve rea ettepanekute taga on poliitiline jõud, kes on ise korduvalt libastunud eetilistes küsimustes ning seetõttu pälvinud ka suuremat avalikku hukkamõistu. Nüüd aga kehastub EKRE justkui moraalseks majakaks, kes kõneleb ühiskondlikest väärtustest ja loeb ERRi ajakirjanikele moraali, kuidas nemad oma töös peaksid õigesti käituma.
Eesti Rahvusringhäälingu seaduse muutmise uus eelnõu viib meid lähemale Ida-Euroopa riikidele.
Kriitikameel ja uuenduslikud reformid puudutavad paratamatult ka meediat, kuid selline tegevus nõuab laiemat avalikku arutelu ning koalitsioonipartnerite informeerimist plaanitavast uuendusest. Samuti on ajakirjandusel võime ennast ise reguleerida, mistõttu peaks igasuguste kõrvaliste sekkumistega olema väga ettevaatlik.
Ometigi paistavad muudatuste tagant välja ühe erakonna PR-strateegia ning poliitilised huvid, et saada oma programmile rohkem kajastust. See tuleb eriti hästi välja ka eelnõu selgitusest, kus mainitakse, et tasakaalustatuse nõuet on ERRis eiratud näiteks samasooliste abielu teemat käsitledes, kus paralleelselt pole leitud ruumi traditsiooniliste pereväärtuste tunnustamisele. Jääb mulje, et kui ajakirjanik on võtnud juba kord kajastada ühe südamliku uudisloo homode pereelust, siis peaks kindlasti sõna saama EKRE esindajad, sest vastasel juhul poleks nende sõnul tegemist tasakaalustatud meediaga.
Üks asi on nõuda seaduste kaudu poliitilist tasakaalu ja kõlbelist kajastust näiteks lastele näidatava materjali osas, teine aga selle sisu kontrollimist. Selleks on plaanitavas muudatustes ette nähtud vastutava toimetaja ametikoht, kes annab nõukogule oma tegevusest aru nõukogu koosolekutel ning teeb juhatusele ja nõukogule jooksvalt ettepanekuid puuduste kõrvaldamiseks ja vigade vältimiseks.
Jääb arusaamatuks, miks on vaja kajastuse sisu eraldi kontrollida ning muuta seeläbi keerulisemaks ERRi ajakirjanike tööd, kes peaksid saama võimalikult vabalt ja sõltumatult ühiskonna ees seisvaid probleeme televaatajateni ja raadiokuulajateni tuua.
Hea ajakirjandus peab olema vaba suunistest ja mahulistest kitsendustest, mida üks või teine uudislugu peaks ilmtingimata sisaldama. See puudutab ka objektiivse tõe poole püüdlemist. Menetlusse võetud eelnõu viib paratamatult mõtted Ida-Euroopa riikidele ja nende valitsustele, keda Konservatiivne Rahvaerakond on pidanud oma eeskujuks.
Sellist riiklikku suukorvistamist või selle poole püüdlemist ei saa Eestis kuidagi heaks kiita. Jääb vaid loota, et tegemist on järjekordse EKRE tolmu üleskeerutamisega, mis peatselt vaibub.