L, 28.01.2023

Eesti leiutajad äratasid ekraani ellu

Kristina Herodes
, Arteri ajakirjanik
Eesti leiutajad äratasid ekraani ellu
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Hiroaki Umeda avatarina laval ja publiku kohalolu samas virtuaalses ruumis. Midagi sellist polnud mitte kunagi varem tehtud.
Hiroaki Umeda avatarina laval ja publiku kohalolu samas virtuaalses ruumis. Midagi sellist polnud mitte kunagi varem tehtud. Foto: Andres Tenusaar

e⁻lektron on Eesti algatus, mille sihiks luua uus etenduskunsti vorm interaktiivsesse maailma. Eestlased on ennegi maailma muutvate suurte asjade sünni juures olnud, sama põnevas rollis on insener Andrus Aaslaid, kirjutaja Andrus Laansalu ning etenduskunstnikud Taavet Jansen ja Maike Lond. Arter vestles nelja loovhingega just sellistes tingimustes, nagu peab toime tulema kunst – ilma kõiki osapooli koondava, tuttava ja turvalise ruumita. Läbisegi reaalses ja virtuaalses maailmas. Vahetult, eksperimenteerivalt ja laetult.

Kuidas teie koostöö toimib?

Andrus L: Meie meeskond toimib nagu kollektiivne aju, mis püüab kogu aeg leiutada. Keegi ei juhi. Meid seob täielik usaldus, ühine huvi ja fookus.

Taavet: Tööjaotus on meil nagu võrgustik, 15 aastat oleme koos tegutsenud. Me kõik oleme leiutajad idee tasandil, aga on ka tugevad tehnilised tüübid, kes ikkagi oskavad asja ka püsti panna.

Andrus A: Mina olen tiimis see insener, kes otsib võimalusi, kuidas utoopilised ideed realiseerida.

Taavet: Meil on kolm selget alustala: kunst, teadus ja tehnoloogia – sellist komplekti nimetatakse maailmas teaduskunstiks. Minu kirg on koreograafia ja etenduskunstid, kuid praeguseks olen nihkunud kunstist teaduse poolele. Ka minu doktoritöö EKAs valmib samal teemal – «Audience engagement in online performing arts» (publiku kaasamine etenduskunstidesse veebis – toim).

Andrus L: Kunstnike boheemlusest ei saa mingil juhul rääkida – kõik on täpsed nagu kellavärk. Ma räägin natuke rühmituse varasemast tegevusest ka – siis me olime MIMproject. Et niisugust kollektiivset ja tehnilist loomingut inimestele lähemal tuua, kasvas meie tegevustest välja leiutaja ja kunstnik Manfred MIM. Aja jooksul on selgunud tema karakter ja elulugu, tal on isegi rändav hauakivi Tallinnas, lõpmatuse daatumitega. Manfred loob ulmelisi asju, mis teevad midagi veidrat, midagi sellist, mis on huvitav, aga ei ole kasulik. Polnud selget vahet meie ideedel ja Manfredi materjalidel, mis on meie kätte sattunud.

Mida teie teete teisiti, kui keegi teine varem on teinud?

Taavet: Elektron.live on eelkõige voogteatri platvorm, mis aitab elamuse inimeseni tuua. Ta on kahesuunaline ja interaktiivne – mitte nagu ekraan, kus sa mängid videostriimi maha. Sel kevadel saime lahenduse püsti, kuid see areneb ja kasvab pidevalt.

Maike: See ongi meie eripära ja eelis – ole sa haiglas kipsis või lapsega kodus, sa saad kõigest osa ja tutvuda selle kunstiga. Ja ka vaatajad saavad omavahel suhelda, tutvuda üksteisega üle maailma. See ongi elamuse võimendaja – me oleme sel ühel ajahetkel üks kogukond. Samasugune ühendav efekt mis teatrisaalis, selline ühtsusetunne säilib ka meie virtuaalruumis. Selle võrra erineb meie loodud platvorm täielikult kõikidest teistest voogedastusplatvormidest.

Taavet: Meid huvitab just sündmus reaalajas, live’is. Vahetus ja kohaolek. Me ei ole oma asjade järelevaadatavaks tegemise vastu pole seni väga suurt huvi tundnud, see oleks tavaline.

Andrus L: Elektron.live pole teater, film ega otseselt ka online-kunst, me arendame tarkvaralist platvormi, mis vastaks muutunud maailma vajadustele ja kasutaks ära virtuaalreaalsuse võimalusi, mida füüsilises kohalolus ei ole. Kui luua oma etendus spetsiaalselt sellele uue maailma platvormile, avanevad seal enneolematud võimalused – artistid kohtuvad ühel virtuaalsel laval, viibides eri kontinentidel. Käivitav jõud meie jaoks on alati leiutamine. Vajadus improviseerida. Kuidas ühendada teadus, kunst ja tehnoloogia. Niipea kui tundub, et läheme tuttavat teed või juba nähtud lahenduse suunas, läheb häirekell helisema.

Andrus A: Algne postulaat oli, et pooled peavad üksteist nägema. Kuid inimesed peavad täna niigi palju kaamerates istuma. Meie lahendus pidi seega olema midagi enamat kui Zoomi koosolek.

Taavet: Ja me ei sihi seda üldse kitsale, kindlale grupile. Meil pole otseselt žanripiire, vaid astume julgelt väljakutsetele vastu ja tegeleme sellega, mis on huvitav. Traditsioonilisel teatril ei pruugi olla mingeid eeliseid noorte ees. Näiteks on noortel tänu TikTokile pea kõigil olemas läbi kaamera suhtlemise oskus, mis vanemas põlvkonnas väga harv. Võib-olla seda luksust, et oled publikuga ühes saalis, ei tule viis aastat!

Koroona mõjus teile siis nagu kiirendi, mis sundis uusi võimalusi avastama. Teid ei heiduta, et senisel moel praegu kultuurielamused jätkuda ei saa?

Maike: Digitaalse või virtuaalse platvormi loomine polnud meie algne eesmärk, see kukkus meile koroona tõttu kaela. Alguses tundus, et kõik on jube halvasti, aga siis saime aru, et koos maailma muutumisega on meile kukkunud sülle ka täiesti uue etenduskunsti žanri sünni juures olemise võimalus.

Märksõnad
Tagasi üles