K, 30.11.2022

Nõukogude Liit kui ühiskorter

Marek Tamm
, Tallinna Ülikooli kultuuriajaloo professor, Vikerkaare toimetaja
Nõukogude Liit kui ühiskorter
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 7
Yuri Slezkine, California ülikooli Berkeley ajalooprofessor.
Yuri Slezkine, California ülikooli Berkeley ajalooprofessor. Foto: Sander Ilvest

Yuri Slezkine (venepäraselt Juri Slozkin) on tänapäeval üks põnevamaid ajaloolasi, kelle iga uus raamat on oluline sündmus. Slezkine on praegu Californa Berkeley ülikooli Vene, Ida-Euroopa ja Euraasia instituudi direktor ja Vene ajaloo professor. Ta on sündinud 1956. aastal Moskvas ajaloolase ja amerikanisti Lev Sljozkini pojana ja kirjanik Juri Sljozkini pojapojana. Ta õppis Moskva ülikoolis portugali keele tõlgiks, töötas 1970. aastate lõpul Mosambiigis, emigreerus 1983. aastal Lissabonist USAsse ja kaitses oma doktorikraadi ajaloos Texase ülikoolis Austinis.

Tema doktoritöö käsitles Siberi väikerahvaste ajalugu ja ilmus 1994. aastal omaette raamatuna «Arctic Mirrors: Russia and the Small Peoples of the North» («Arktilised peeglid: Venemaa ja põhja väikerahvad»). Tema järgmine raamat, «The Jewish Century» («Juudi sajand», 2004), oli pühendatud juutide ajaloole 20. sajandil, iseäranis nende rollile Nõukogude Liidu tõusus ja languses. Tema seni viimane raamat – «Valitsuse maja» – ühtlasi esimene, mis on tõlgitud eesti keelde, ilmus 2017. aastal ja on leidnud väga positiivset vastuvõttu mitmel pool maailmas. Seoses oma raamatu eesti keelde tõlkimisega oli autor, kes elab parasjagu külalisuurijana Riias, lahkelt nõus vastama mõnele küsimusele.

Marek Tamm: «Valitsuse maja» on tõeline meistriteos, kakskümmend aastat väldanud uurimise ja kirjutamise tulemus. Mulle meenutab see mahukas teos omalaadi matrjoškat – rohkem mitut raamatut ühes kui ühtainsat teost. Üks neist raamatutest on originaalne tõlgendus enamlusest (bolševismist) kui religioossest millenarianismist, mida iseloomustas senise korra vägivaldse hävitamise ootus ja millele pidi järgnema igavikuline harmoonia. Teie arvates ei ole see aga pelk analoogia, vaid enamlus oli tõepoolest olemuselt religioosne sekt, ja vähemalt esimestel aastatel väga edukas. Kas võiksite selgitada, kuidas te selle järelduseni jõudsite, ja seda veidi avada?

Yuri Slezkine: Tänan esmalt lahkete sõnade eest. Ma püüan aga vältida sõna «religioon». Kas pidada bolševismi religiooniks või mitte, sõltub sellest, kuidas seda mõistet defineerida. Mulle on olulisem see, et tegemist oli millenarianismi vormiga, mis, nagu te ütlete, on senise korra vägivaldse hävitamise ootus, millele järgneb igavikuline harmoonia (sõltumata sellest, kas seda kutsutakse tavapäraselt religioosseks või mitte).

Ma jõudsin selle järelduseni lugedes «vanade bolševike» kirju, päevikuid, pamflette ja kõnesid. Sõna «usk» oli nendes üks sagedasemaid ja selle usu iseloom, mida kirjeldatakse aina uuesti ja uuesti, üsna ilmselge. Oma raamatus kirjutan ma sellest, kuidas millenarianistidest sektandid valmistusid apokalüpsiseks, võtsid seda innukalt vastu, kui see saabus, valasid kibedaid pisaraid, kui see tundus tühja jooksvat, elustusid lühikeseks ajaks uuesti Stalini viisaastakuplaani ajal ja läksid patuoinastena surma Armageddoni eelõhtul.

Tamm: Selle raamatu teine raamat (eri raamatud on siiski väga hoolikalt omavahel seotud) on žanrilt perekonnasaaga, Vene kommunistide esimeste põlvkondade eepilises mõõtmes lugu. See on otsekui äärmiselt iseäralike ja tihtipeale dramaatiliste elukäikude lõppematu, pisiasjadeni dokumenteeritud ja oskuslikult esitletud galerii. Tavaliselt keskenduvad ajaloolased ühele või mõnele põhitegelasele ja esitavad ülejäänuid vähem või rohkem anonüümse rahvahulgana. Miks te soovisite taaselustada nii paljusid?

Slezkine: Riikide, ajastute ja mandrite kohta on rohkelt ajalugusid vähem või rohkem seotud isikutega, kuigi teil on õigus, et suurem osa ajalootekstide lugejaid eelistab elulugusid, nii nagu enamik tänapäevagi ilukirjanduse lugejaid eelistab romaane, milles on vähem või rohkem viimistletud ühiskondlikul taustal välja joonistatud käputäis hoolikalt kujutatud tegelasi.

Mina otsustasin kirjutada perekonnasaaga, ainult et perekond tähendab siin suurt hulka «vendi». Kui ma olin langetanud otsuse, et minu raamatu teema on üle 500 korteriga elumaja, teadsin kohe, et selles kollektiivses portrees peab olema rohkelt inimesi. Ma kirjutasin eessõnas, et «Lugeja peaks mõtlema neist kui mingi jutustuse tegelastest või kui oma elu elanud inimestest: mõningatega me kohtume korraks ja unustame nad peagi, mõningad tunneme võib-olla ära või ei tunne (või ei hooli neid lähemalt vaadelda). Mõned tunneme ära, aga ei tea nendest kuigi palju, mõningaid aga tunneme vägagi hästi ja meil on kas hea meel või ebameeldiv nendega jälle kohtuda.»

Tamm: Kolmas raamat on vahest kõige kontseptuaalsem. Ma nimetaksin seda uurimuseks kirjasõna, eriti ilukirjanduse väest. Te väidate veenvalt, et lugemine oli Vene kommunistide elus absoluutselt otsustava tähtsusega. Et nad ühendasid teadlikult paljud oma valikud ja käitumismustrid teatavate kirjandus- (aga ka teoreetiliste) teostega. Te tsiteerite Jakov Sverdlovi, Nõukogude riigi esimese juhi ja punase terrori organiseerija väga kõnekat motot: «Panna raamatud proovile eluga ja elu proovile raamatutega». Millega seletada kirjasõna ja eriti just ilukirjanduse sellist mõju vanade bolševike juures?

Slezkine: Alguses oli sõna. Raamatud on suunanud ja kujundanud inimeste tegevust kirjakunsti leiutamisest saadik. Mõtelge näiteks Homerose, piibli, koraani, Konfutsiuse ja sanskriti «klassikute» peale. Bolševikud, kes pidasid ennast «marksistideks», olid viljaka kirjamehe järgijad ja nõudsid kaasaarvamise tingimusena tutvumist tema tekstidega. Proletaarlaste revolutsiooni juhid olid «vaimse töö proletaarlased» ehk raamatuid lugevad ja teksti tootvad intelligendid. Või kui olla veel täpsem, siis vene keeles (paljud neist ei olnud küll rahvuselt venelased) интеллигенты, kes «panid raamatud proovile eluga ja elu raamatutega» – see oli nende usutunnistus ja elulaad. Enamik millenarianiste võttis oma ennustuse raamatust. Bolševikud olid selles mõttes erilised, et lugesid veel paljusid raamatuid peale selle, mis sisaldas ennustust, ja nagu tõelised vene интеллигенты, otsisid lunastust ilukirjandusest.

Tamm: Igaüks, kes teie raamatut loeb, märkab kohe, et tegu pole tavapärase ajalooraamatuga, kuigi autor on ajalooprofessor ja teos tugineb väga ulatuslikule uurimistööle. Nimelt on tegu kirjanduslike taotlustega ajalooraamatuga, uurimusega, mida võib lugeda kui romaani. Teie arvustajad on raamatut sidunud vene ajalooliste romaanidega alates Tolstoi «Sõjast ja rahust» kuni Grossmani «Elu ja saatuse» ning Solženitsõni «Gulagi arhipelaagini». Tegelikult pole see üllatus, sest kõigil teie raamatutel on olnud teatav kirjanduslik ambitsioon. Kas te võiksite täpsustada oma arusaamist ajalookirjutuse iseloomust? Kas te usute, et ajalookirjutus on sisuliselt sama mis ilukirjandus, see tähendab, et selle juures tuleks tarvitada teadlikult samu kirjanduslikke võtteid, mida pruugivad romaanikirjanikud?

Slezkine: Ma ütleks pigem «tuleb» kui et «tuleks», ja mitte «ilukirjandus» (fiction), sest ajalooteksti lugeja peab olema mõistlikul määral kindel, et selles pole midagi väljamõeldut, vaid «kirjandus» (literature) selles mõttes, et ka ajaloolaste kirjutatud raamatutel on oma süžee ja tegelased, need kuuluvad teatavasse žanri ja kasutavad rohkelt metafoore. Lihtsalt mõned ajaloolased on sellest teadlikumad kui teised. Esimeste hulka kuulus Karl Marx, nagu ka meie elukutse «isa» Herodotos.

Tamm: Esimene teie eesti keelde tõlgitud tekst oli pikk artikkel pealkirjaga «NSVL kui ühiskorter ehk kuidas sotsialistlik riik etnilist eristumist edendas», mis oli kirja pandud 1994. aastal (Vikerkaar 2012, nr 10/11 ja 12). Teatud mõttes võib selles artiklis näha «Valitsuse maja» lätteid, kuid samuti leiab sellest huvipakkuva väite, mis puudutab ka Eestit. Nimelt te väidate, et internatsionalismi propageerimisest hoolimata panustas Nõukogude režiim tegelikult jõuliselt rahvusidentiteetide loomisse. Te tarvitate ühiskorteri metafoori kirjeldamaks olukorda, milles igal liiduvabariigil on oma tuba. Nõukogude Liidu kokkuvarisemisel tõkestas enamik elanikke ukse, mis avanes koridori, kus elasid ja langetasid otsuseid venelased. Niisugune metafoor on küllap võõras suuremale osale eestlastest, nii et vahest selgitaksite seda?

Slezkine: Te olete mu argumendi juba päris hästi kokku võtnud. Nõukogude Liit kujutas endast etniliselt määratletud üksuste föderatsiooni, kõigil oma keel ning kultuuri- ja haridusasutused. Samal ajal jaotati kõik Nõukogude kodanikud «rahvusteks». Mõnel rahvusel, kaasa arvatud eestlastel, oli «oma» territoorium. Kui Venemaa juhtimine kadus, olid neliteist liiduvabariiki (kõik peale Venemaa) valmis tegutsema rahvusriigina.

Tamm: Aga kas me võime näha Nõukogude rahvuspoliitika erisusi eri piirkondades? Ma pean silmas seda, kas oli erinevusi liiduvabariikide, mis olid loonud rahvusliku identiteedi enne allaneelamist NSV Liidu poolt (nagu Balti riigid), ja teiste vabariikide vahel, millel polnud tugevat Nõukogude-eelset rahvuslikku identiteeti?

Slezkine: Loomulikult oli kõikvõimalikke erinevusi. Nõukogude ühiskorteri eri ruumid nägid välja, olid sisustatud erinevalt, nende elanikud suhtusid erinevalt impeeriumi keskusse ning oma naabritesse ja ülevaatajatesse. Eestlased, muide, olid enamiku arvamuse kohaselt olnud liidus eriliselt kõrge mainega ning kaldunud hoidma distantsi üleliidulistest organisatsioonidest ja vene kultuurielust. Kuid institutsionaalne struktuur (partei, teaduste akadeemia, «loomeliidud», keelepoliitika ja poliitiline käsuahel) oli ühine kõigis liiduvabariikides sõltumata nende nimirahva ajaloost või kohalikust suhtumisest. Eestil, Gruusial ja Türkmenistanil oli väga erinev Nõukogude-eelne minevik, Nõukogude-aegne trajektoor ja sõltumatusejärgne areng, kuid iseseisvumise ajal oli nende institutsiooniline struktuur ühesugune.

Tamm: Pöördugem viimaks teie raamatu peakangelase, ajalooraamatus täiesti ootamatu tegelase, nimelt tohutu hoone poole Moskvas, mida kutsutaksegi «Valitsuse majaks». Te selgitate raamatus, et see on Euroopa suurim elumaja, kus oli 1935. aastal 2655 ametlikku elanikku, kellest ligikaudu 700 olid riigi- ja parteiametnikud. Hoones leidus 505 korterit koos ühiskasutuseks mõeldud ruumidega, mille hulgas olid söökla, toiduainetekauplus, polikliinik, lasteaed, juuksurisalong, postkontor, telegraaf, pangakontor, võimla, pesumaja, raamatukogu, tenniseväljak ja veel mitukümmend ruumi muudeks tegevusteks. Miks te otsustasite just ühele hoonele keskenduda? Kas see on järjekordne näide ilukirjanduse väest? Pean siinkohal eriti silmas Georges Pereci romaani «Elu, kasutusjuhend» ja Juri Trifonovi jutustust «Maja kaldapealsel», mis on mõlemad teie raamatus väga olulisel kohal.

Slezkine: Kõik algas teie mainitud artikliga, milles ühiskorter oli Nõukogude riigi metafoor. Ühel hetkel turgatas mulle pähe, et põnev oleks kirjutada tõelisest ühiskorterist, näiteks sellisest, milles ma ise üles kasvasin ning milles elasid minu vanavanemad ja sõbrad. Aga polnud lihtne leida juba 1920. aastatesse ulatuva korteri elanikke, mispärast ma lülitusin ümber elumajadele ja liikusin ühe juurest teise juurde, kuni lõpuks jõudsin selle kõige suuremani. Trifonovi «Maja kaldapealsel» oli valiku üks põhjus ja see andis edaspidigi tooni. Pereci «Elu, kasutamisjuhis» on üks leidlikumaid elumaja elulugusid, mida ma üldse tean.

Tamm: Meie varasematest vestlustest tean, et töötate praegu uue raamatu kallal, mille sisuks on rahvuspoeetide kultuse võrdlev ajalugu. Kas oleksite nõus seda projekti lühidalt tutvustama? Kui ma ei eksi, on see esimene kord, mil jõuate Vene impeeriumi piiridest kaugemale?

Slezkine: Ma kirjutasin pisut Euroopast, USAst ja Iisraelist oma eelmises raamatus «The Jewish Century» («Juudi sajand»), aga tõepoolest, mu uus raamat on esimene, mis ei kõnele esmajoones Venemaast. Mõte on küll pärit Venemaalt või õigemini sellega seotud. Kui ma 1982. aastal ajutiselt Portugali elama asusin, olin vapustatud sarnasusest poeet Luís de Camõesi (Portugali rahvuseepose «Lusiaadid» autor) ja Puškini austamise vahel – selle viimase rüpes olin ju üles kasvanud. Hiljem sain teada, et mõlemad kultused said alguse ühel ja samal ajal ja ühel ja samal moel (mälestusmärkide avamisega juunis 1880) ja et enamik Euroopa rahvusluuletajaid ja rahvuseeposi (kaasa arvatud Eesti «Kalevipoeg») kanoniseeriti sama liikumise raames umbes samal ajal.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.

Märksõnad
Tagasi üles