T, 31.01.2023

AK ⟩ Katku geenide uurija: ka Mustas Surmas süüdistati vähemusi ja vaenulikke riike

Kaur Maran
, toimetaja
Katku geenide uurija: ka Mustas Surmas süüdistati vähemusi ja vaenulikke riike
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 10
Eesti Biokeskuse vana DNA teadur Meriam Guellil.
Eesti Biokeskuse vana DNA teadur Meriam Guellil. Foto: Kristjan Teedema

Praegu Tartu Ülikoolis töötav Austriast pärit muistsete haiguste uurija Meriam­ Guellil avaldas koos oma Norra kolleegidega hiljuti põhjaliku ülevaateartikli inimkonda enim laastanud haiguse katku kohta. Konkreetsemalt nn teise katkupandeemia lõpuperioodi kohta 18. sajandil. Tuleb välja, et haiguse levik oli märkimisväärselt keerukam, kui seni arvatud ning tõenäoselt sisenes haigus Euroopasse ida pool asuvatest reservuaaridest korduvalt. Postimees rääkis sel puhul Guelliliga nii katkust kui ka taudide uurimisest üldisemalt.

Kui teie avaldatud teadusartiklile esimest korda pilgu peale heitsin, tekitas see kohe huvi. Öelge aga palun lugejatele, miks on 18. sajandi katk oluline?

Kuna näeme sellest, kuidas teine katkupandeemia (vt kõrvallugu) lõppes. Ja see, kuidas ta lõppes, annab aimu tema üldisest dünaamikast.

Tihtipeale küsitakse, et miks katk 18. sajandi lõpu Euroopas ära kadus, ja vastus on alati midagi sellist nagu edusammud hügieenis vms. Aga me näeme, et ta taandub ida suunas. Näiteks on Balkanil ja Venemaal koldeid veel 19. sajandilgi, aga Lääne-Euroopa on 18. sajandi lõpust põhimõtteliselt katkuvaba.

Üks levinud teooria on, et võib-olla jõudis katk Euroopasse vaid korra Musta Surma alguses ja jäi siis ringlema. Taandumise dünaamikast aga nähtub, et pilt on palju keerukam. Tõenäoselt oli sisenemisi mitu. Igal juhul selget vastust, mida alguses oodati, ei ole ja vaja on veel palju rohkem andmeid.

Mõned oletasid alguses fülogeneetilise puu (geneetilise põlvnemise – K. M.) põhjal, et kogu asi toimuski vaid Euroopas. Enne seda uuringut olid meil teisest pandeemiast vaid Euroopa genoomid. See ei anna aga kogu pildist ülevaadet. Nüüdseks on lisandunud hulk proove väljastpoolt Euroopat ja seetõttu muutub kogu pilt keerulisemaks.

Suured tükid on andmetest jätkuvalt puudu, näiteks ei ole meil proove Egiptusest ja Lähis-­Idast. Me teame, et ka seal oli katk, aga me ei tea, kuidas see välja nägi, kuna meil ei ole proove – nendes piirkondades on kuumuse tõttu raske vana DNAd kätte saada.

Millest tuleb seniste katku-uuringute Euroopa-kesksus? Kas see on üldise eurotsentristliku maailmavaate probleem või midagi muud?

Arvan, et katk oli sündmusena Euroopa populatsioonile väga traumeeriv – seniajani teavad sellest kõik lapsedki. Ka minu ema kodu lähedal on katkuohvritele suur monument. See on asi, mida meie ajaloolased ja arheoloogid kirjalikes materjalides selgelt näevad, kuna see on jätnud igale poole oma jälje. Võimalik, et ka meie genoomi, aga see küsimus jääb juba väljapoole minu uuringuid.

Nii et katk on nii teadlastele kui ka teistele väga isiklik küsimus, millest üritatakse aru saada. Ka keskajal üritati aru saada, kust see tuli. Haiguse levikus süüdistati etnilisi vähemusi või vaenulikke riike ilma tõenditeta ega ka arusaamiseta, kuidas haigus toimis. Keegi pidi ju süüdi olema.

Umbes nagu tänapäeval «Hiina haigus».

(Naerab.) Just täpselt. Inimesed ei muutu. Kui katkust räägitakse, siis räägitakse ikka Euroopast, andmata aru, et see oli tõeline pandeemia. Kui aga kaasata oma vaatesse kõik andmed, siis muutub ka pilt. Katku vanast DNAst rääkides ei tohi me unustada, et meie proovid on tugevalt Euroopa poole kaldu. Hetkel on see vaikselt muutumas. Saame nii Ida-­Aasiast kui ka Venemaalt ja Gruusiast uut materjali, aga kõik, mis jääb sellest kaugemale lõunasse, jääb tõenäoselt lahtiseks.

Mainisite ennist, et töötasite palju ka vanade tekstidega. Kui suur osa sellest tööst oli töö tekstiga, kui palju geneetikat? Ise olete ju ikkagi geneetik.

Artikli mõte lähtus sellest, et oleme näinud palju uuringuid, milles vaadatakse katku geneetilist komponenti ilma ajaloolist tausta arvestamata. Tahtsime kogu olemasoleva informatsiooni põhjal korraliku sünteesi luua. Seetõttu töötasime koos nii ajaloolaste kui ka arheoloogidega.

Niipalju kui ma aru saan, tuli haigus ikka idast...

Tegelikult me ei teagi täpselt, kust ta tuli, kuna me ei ole leidnud selle algset reservuaari. Haiguse põlvnemiskäigu ja ajalooliste tekstide põhjal oleme püstitanud hüpoteesi, et pärast Musta Surma saabus katk Lääne-­Euroopasse mööda kaubateid mitu korda, kas siis Euroopa idaosast, Kaukaasiast või Lähis-Idast, kasutades nii mereteid kui ka maismaad.

Eriti hilisemate sajandite puhul on näha, et tihtipeale tabas katk just sadamaid ja levis sealt ülejäänud populatsiooni. Nende sisenemispunktide puhul, mida me teame, näeme ka selget ajaloolist sündmuste jada, mis viib näiteks ida poolt Rootsi.

Märksõnad
Tagasi üles