HARIDUS JA TEADUS ⟩ Mihkel Kunnus: digiredeli abil läheme puu otsa tagasi

Hariduse ja teaduse toimetaja Mihkel Kunnus. FOTO: Sander Ilvest

Haridusuuenduse tuhinas kiputakse unustama arengupsühholoogilist vaatenurka ning paradoksaalsel kombel soodustavad mõned tehnoloogilised uuendused hoopis taandarengut, kirjutab Fookuse lugude sissejuhatuseks toimetaja Mihkel Kunnus.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Tänapäevase ajastu kibe iroonia on selles, et progressiivsemad kooliuuendajad, kes armastavad praegust koolisüsteemi süüdistada 19. sajandi tehase(töölise) analoogiate abil, kipuvad välja pakkuma lahendusi, mis on pigem ise nihe selle stereotüüpse kujutelma poole, et õrnad ja isikupärased ning loovusest pulbitsevad lapsukesed dresseeritakse kombinaatkoolides ühetaolisteks kuulekateks inimrobotiteks.

Mida noorem on laps, seda väiksema tähtsusega on hariduse andmine asutuses, kuhu nad vanemate tööloleku ajaks kokku on aetud. Lasteaed ja algkool on pea täielikult sotsialiseerimis- ja kasvatusfunktsiooniga, kõrgkool peaks aga ideaalis olema puhtakujuline haridusasutus, kus õppejõud enam kantseldamisega tegelema ei pea ning tudeng võiks ise taibata, et loengus ei ole kohane sotsiaalmeedias passida. Ideaalis.

14.11.2020 17.11.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto