R, 9.12.2022

REGIONAALARENG ⟩ Pille Metspalu: planeerimine on läinud liiga keeruliseks

Pille Metspalu
, Hendrikson & Ko üld- ja regionaalplaneerimise osakonna juhataja
Pille Metspalu: planeerimine on läinud liiga keeruliseks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Pille Metspalu
Pille Metspalu Foto: Erakogu
  • Maakasutuse range tsoneerimine ei kindlusta arengut
  • Inimesed on muutunud arenduste suhtes leplikumaks
  • Planeering peab olema kohtukindel ja kaasmõjud hinnatud
  • Pikk ja segane planeerimisdokument tekitab umbusku

Valusalt lööb välja poolelijäänud riigireform – tihti kukuvad üldplaneeringusse riiklikult lahendamata teemad, kirjutab Hendrikson & Ko juhtiv planeerimisekspert Pille Metspalu.

Eesti üldplaneeringud on maakasutusplaanid. Maa-aladele omistatakse juhtotstarve, näiteks elamu-, äri- või tootmismaa, ning seatakse kas paindlikumad või rangemad tingimused maa kasutamiseks. Selline maatükkide tsoneerimine hoiab küll ära ebasobivad arengud, kuid ei tarvitse kindlustada soovitud arenguid. Maakasutusplaan koos kümnete tingimustega annab õigusliku aluse ehitamiseks, kuid on olemuselt jäik, mistõttu tegelikud arengud võivad planeeringust mööda hiilida.

Kas kiiresti muutuvas maailmas on strateegiline planeerimine üldse võimalik? Teoreetikud kinnitavad, et strateegilisel ruumiplaneerimisel peab olema lisaks kaugematele sihtidele selge ja tugev fookus, samuti peavad arengut ja mõtteviisi mõjutama tehtud valikud ja protsess ise. Meie üldplaneeringutes on pikem ettevaade justkui olemas, ruumilahendus võrsub arengukava visioonist.

Muutumas on ka mõtteviisid. Näiteks räägitakse koosolekutel rahumeelselt tuule- ja päikeseparkidest, mis paiknevad inimeste endi tagaõuedes. Maavaldades on eesmärkide eesmärk ellujäämine. Selleks, et piirkonna elujõulisus säiliks, välditakse üldplaneeringuga täiendavate piirangute seadmist lisaks seadustest tulenevatele. Arvestades seda, et igas Eesti nurgas kehtib Riigi Teataja lühendite loetelu järgi tervelt 367 erinevat seadust, on see igati mõistetav otsus.

Kohalikud elanikud ootavad, et üldplaneeringuga saaksid kaitstud marjametsad, metsaomanikud aga loodavad sealsamas metsa edaspidigi tulusalt majandada.

Üldplaneeringu fookusega on aga olukord kordades keerulisem. Planeerimisseaduse järgi on üldplaneeringul 30 ülesannet, pluss «Muud käesolevas lõikes nimetatud ülesannetega seonduvad ülesanded». Mitmed nendest ülesannetest nõuavad pikksilma, kuid enamasti läheb vaja luupi. Paika tuleb panna transpordi- ja tehnovõrgud, supelrannad ja mürakategooriad, liikluskorraldus ja krundi miinimumsuurused ning veel lugematu arv praktilisi asju. Kõigi nende teemadega on seotud tingimused, mis peavad olema kohtukindlalt põhjendatud, võimalikud kaasmõjud peavad olema veenvalt hinnatud.

Valusalt lööb välja poolelijäänud riigireform – tihti kukuvad üldplaneeringusse riiklikult lahendamata teemad. Nii ootavad näiteks kohalikud elanikud, et üldplaneeringuga saaksid kaitstud marjametsad, metsaomanikud aga loodavad sealsamas metsa edaspidigi tulusalt majandada. Isegi kõige kogenum planeerija jääb selles teemade rägastikus kimbatusse.

Otsustaja jaoks tuleb ette võtta «seletuskirja seletuskirja» kirjutamine, et volikogu liige saaks planeeringulahendusest aru. Elanikul tuleb aga pahatihti leppida rohkem kui sajaleheküljelise ametikeelse dokumendiga ja kirjude kaartidega, mis tekitavad umbusku ka siis, kui lahendus tundub mõistlik.

Üldplaneerimine Eestis vajab uuendust. Esiteks tuleb seaduses loobuda vähemalt kolmandikust üldplaneeringu ülesannetest. Need on juba õigusaktide ja teiste arengudokumentidega paigas või lahendatavad projekteerimistingimustega. Teiseks peab kontrolli alla saama kitsenduste kaardistamise, mida kõike kus ja miks ei tohi, selmet avada ruumianalüüsiga arenguvõimalusi. Ruumiandmete ajastul ei saa pidada planeeringuks järgmiseks 15 aastaks kinni pitseeritud dokumenti, mis võib lukustada piirkonna arengud.

Märksõnad
Tagasi üles