K, 5.10.2022

Kes ei tahaks näha Kristuse sisikonda?

Juhan Raud
, toimetaja
Kes ei tahaks näha Kristuse sisikonda?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Koeru krutsifiksi 3D-detail ja röntgenvaated.
Koeru krutsifiksi 3D-detail ja röntgenvaated. Foto: Andres Uueni (3d Kujutised), Maksu- Ja Tolliamet (röntgenid).
  • Suurmeister Nigulistes
  • Puit ja püssikuulid
  • Röntgenkiired ja pühadus
  • Ackermann ja Derrida

Praegu on laiema uurimisprojekti raames Nigulistes avatud selle projektiga pealkirja jagav näitus «Christian Ackermann. Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas», kus huvilisel on võimalik näha lähedalt suuremat osa suurmeistri puuskulptuuridest, enne kui need oma kodukirikutesse tagasi lähevad.

«Ackermanni kujud on puhttehnilise kvaliteedi poolest erakordsed. Kui panna skulptuurid kõrvuti teiste toonaste kohalike meistrite töödega, on need sageli nagu öö ja päev,» ütleb üks näituse kuraatoreid ja Eesti Kunstiakadeemia professor Hilkka ­Hiiop, kes on ühtlasi ka suure Ackermanni uurimise projekti põhitegijaid. «Tema realism, vormi- ja materjalitunnetus ja väljenduslikkus on midagi, mida meie kultuuriruumis eriti palju ei ole.» Kuid näituse teeb veel põnevamaks see, et peale Ackermanni skulptuuride välise meisterlikkuse on kultuurihuvilisel inimesel võimalik nüüd näha ka nende sisse.

Puit ja püssikuulid

Nimelt on näitusel skulptuuride juures üleval ka nende röntgenipildid. Hilkka Hiiopi sõnul on see osa projekti laiemast tehnoloogilise uurimise taustast. «Projekti taga on terve tehniliste uuringute rida, mida me paralleelselt rakendame, mis kõik annavad sissevaate nendele objektidele – alates analüütilisest keemiast kuni röntgenikiirteni. Aga ka puidu-uuringud, 3D-metoodika, elementide kaardistus ja kõik muud tehnoloogiad mängivad siin rolli...» seletas ta. «Kõik valdkonnad koos heidavad kompleksse pilgu nendesse objektidesse. Kõik Ackermanni tööd on hiljem ümber ehitatud, ümber kujundatud, üle värvitud – nad on ju aktiivses kasutuses kiriklikud objektid. Meie suur küsimus ongi: «Mis on see tõeline Ackermann? Kuidas teda ära tunda või tuvastada?»

Eesti kunstiakadeemia professor Hilkka Hiiop.
Eesti kunstiakadeemia professor Hilkka Hiiop. Foto: Tairo Lutter

Sisuliselt on näitus üles ehita­tud poeetilisele ümberpööramisžestile: kui alguses olid need kujud loodud selleks, et näha inimeste sisse, siis nüüd saavad inimesed vaadata kujude sisse. «See on täpselt sama röntgen, mida meditsiinis kasutatakse,» sõnas Hiiop. «Vanasti viisime kõik objektid haiglasse, aga siinsete teoste puhul ei ole see sageli võimalik – sa ei kõnni Magdaleena haiglasse altariseinaga! Maksu- ja tolliametil on olemas see aparatuur, mis tuleb ise objekti juurde, kuna nad peavad iga päev piiridel või autodes näiteks salasigarette ja muud sellist tuvastama.»

Hiiopi sõnul töötavad röntgenikiired puuskulptuuriga täpselt samamoodi nagu organismiga. Röntgen paljastab kuju sisemuse. «Masin valgustab objekti läbi ja siis me tuvastame, kuidas on puiduplokid omavahel liidetud ja mismoodi on see tehniliselt üles ehitatud ja mismoodi need objektid on seestpoolt tugevdatud. Ainus vahe ongi see, et meie ei otsi kopsu ega maksa, vaid me otsime naelu, puidu ühenduskohti, auke, tühimikke ja selliseid asju.»

Näitus on üles ehita­tud poeetilisele ümberpööramisžestile: kui alguses olid need kujud loodud selleks, et näha inimeste sisse, siis nüüd saavad inimesed vaadata kujude sisse.

Mida huvitavat siis tehnoloogia abil nende kujude kohta teada on saadud? Mõnikord väga veidraid asju: «Siin on üks Moosese kuju. 80ndatel varastati see Eesti Kunstimuuseumi fondist ära, kuid paar aastat tagasi toodi see jälle müüki. Vahepeal oli see puiduni paljaks kraabitud ning seda esitati Amandus Adamsoni skulptuuri pähe – selle skulptuuri seest leiti juba siis, kui Kanut hakkas seda pärast «taasleidmist» restaureerima, üks püssi­kuul. Nüüd aga, kui meie röntgeniga seda uurisime, leidsime ühe püssikuuli veel.»

Üldiselt aitab tehnoloogia vanu skulptuure paremini mõista. «Me teame näiteks, et Ackermann kasutab valdavalt pärnapuitu: ta võtab pärnapaku ja hakkab siis liitma osiseid, mida ta kõigepealt liimistab ja siis suurte sepanaeladega ühendab. Aga seda me palja silmaga kunagi ei näe.» Uhkete visuaalide poolest tõstab Hiiop esile veel Juuru kiriku Kristuse: «Kristuse representatsioonidel on tavaliselt alati kiirtepärg peas – röntgeniga vaadates tekib talle pea sisemusse otsekui teine, kümnetest naeltest koosnev okaskroon.»

Juuru kiriku Kristuse röntgeniversioon.
Juuru kiriku Kristuse röntgeniversioon. Foto: Maksu- Ja Tolliamet

Filosoofiline tähendus

Filmiteoreetik ja Jacques Derrida õpilane Akira Mizuta Lippit on väga kaunilt kirjutanud ­sellest, kuidas röntgenikiirte avastamine tekitas inimeste senises visuaalses mõtlemises teatava kriisi: inimesed nägid nüüd «sisemist» ja «välist» otsekui ühel ajal. Lisaks on Lippit esile toonud, et nii röntgenikiired, kinokunst kui ka see, mida hiljem hakati nimetama psühhoanalüüsiks – kolm tollal radikaalset tehnoloogiat, mille abil oli võimalik visualiseerida ja uurida «sisemust» –, leiutati kõik aastal 1895.

Ackermanni kujude omamoodi pahupidi tõmbamine muudab samuti nende tähendust, ehkki kriisi visuaalsuses nad vististi ei tekita. Hiiopi sõnul on huvitav, kuidas tehnologiseerumine haakub kunstiuuringutes laiema pöördega materiaalsuse poole. Tema jaoks peitubki tehnoloogia ja materjaliuuringute võlu selles, et see toob haihtunud inimesed tagasi fookusesse. «Tavaolukorras võid sa vaadata Ackermanni nikerdatud lillepärga ja see jääb sulle abstraktseks, virtuoosseks kunstiteoseks. Aga nüüd hakkad sa mõtlema nende peale, kes selle tegid, ning kuidas ja miks.»

Ja samal ajal on Hiiopi silmis tehnoloogial kunstiuuringutes veel suurem potentsiaal. «Palju on kirjutanud kunstist selle tehnilise reprodutseeritavuse ajastul, ent mulle näib, et varsti jõuame sinna, kus saame reprodutseerida peaaegu kõike. Praegu veel ehk mitte, aga praegu saame neid kujusid juba virtuaalselt reprodutseerida. Me saame ka virtuaalse uuesti materiaalsuseks pöörata – aga mis selle materiaalsuse tähendus siis on? On ju selge, et nõnda talitades materiaalsuse tähendus muutub. Kas need 3D-skaneeringud pigem demüstifitseerivad, hajutavad teose tähendust või toovad need originaali hoopis rohkem fookusesse? Ma arvan, et pigem viimast.»

Ackermanni loodud Maarja Magdaleena kuju ning selle tehnoloogilised koopiad. Kas on tähtis, milline neist on originaal?
Ackermanni loodud Maarja Magdaleena kuju ning selle tehnoloogilised koopiad. Kas on tähtis, milline neist on originaal? Foto: Tairo Lutter
Näitus «Christian Ackermann. Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas» Niguliste muuseumis. Näitusevaade.
Näitus «Christian Ackermann. Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas» Niguliste muuseumis. Näitusevaade. Foto: Tairo Lutter

Kui Ackermanni tööd on kiriku silmis sakraalne väärtus, siis kas seda saab samuti tehnoloogia abil taastoota? Sellega meenub Hiiopil kurioosne lugu: «Me restaureerisime tudengitega kunagi ühte maali, mis asub praegu Tallinna Jaani kirikus. Kui see restaureerimistöö valmis sai, selgus, et see pärines alguses ilmselt ühest väikesest kabelist põhjarannikult. Tekkis küsimus, kellele see maal õigupoolest kuulub. Selleks et olukord lahendada, lasi kirik ise lõpuks lipuvabrikust tellida üks ühele koopia sellest maalist. Ja ma pole sellist maali sisseõnnistamist nagu selle koopia puhul varem näinud. Juhtkond oli kohal, kuni piiskoppideni välja! Selle protsessiga omandas see koopia suurema sakraalse väärtuse kui originaalmaal.»

Selles pole aga Hiiopile midagi imelikku. «Teoreetiliselt võiks ka Ackermanni tööde 3D-printidega nii toimida: kui need panna sakraalsesse ruumi vastavate atribuutidega, siis ma arvan, et need võivad omandada suurema sakraalse tähenduse kui originaal. Aga kunstilise väärtuse mõttes pole nad muidugi võrreldavad. Ackermanni suur väärtus just selles ongi, et meil on olemas niivõrd suur kogu sakraalse tähendusega töid, millel on samavõrra suur kunstiline väärtus.»

Christian Ackermann (????-1710?)

  • Eesti barokiajastu skandaalseim ja andekaim kujur
  • Tema töökojas valmisid aastatel 1680–1710 kõik Põhja-Eesti kaunimad altariseinad, kantslid ja vapp-epitaafid, krutsifiksid jt kiriku­sisustuselemendid

Uurimisprojekt «Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas» (2016–2020)

  • Projekt algas Ackermanni tippteose, rootsiaegse kuningliku toomkiriku altariseina tehnoloogiliste uuringutega ning jätkus 2017. aastal Martna, Karuse, Lihula, Türi ja Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus asuvate Ackermanni teoste uuringutega. Edasi läks uurimismeeskond Juuru, Järva-Madise, Rapla, Simuna, Vigala jt Eesti kirikutesse.
  • Interdistsiplinaarne uurimisprojekt lõpeb sel aastal kokkuvõtliku raamatu ja näitusega Niguliste muuseumis, mis jääb avatuks 2. maini.
  • 2021. aastal tehakse pop-up-näitus Ackermanni teoste ­kodukirikuis.
  • Koordinaatorid: Eesti Kunstiakadeemia (EKA), Eesti Kunstimuuseum (EKM) ja Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK).
  • Põhitegijad: prof Hilkka Hiiop, dr Tiina-Mall Kreem, dr Anneli Randla, Isabel Aaso-Zahradnikova, Triin Kröönström, Andres Uueni.
Märksõnad
Tagasi üles