Reivimine kui identiteedikriisi ravi

Michele Rizzo «Higher» ei seadnud kordagi kahtluse alla klubikultuuri maagilisust, mida paraku seostatakse aina rohkem ennast hävitajalike eluviisidega. FOTO: Alwin Poiana

Kanuti Gildi SAALis etendunud itaalia koreograafi Michele Rizzo «Higher» tõstis kõrgustesse mõnegi vaataja, tõestades, et klubiskäimisel ja tantsimisel on kultuuriline perspektiiv.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Tantsuetendus tuli lavale NU Performance Festivalil, mille tänavune fookus on «Hääl ja midagi veel». Iga etteaste käsitleb omakorda vokaalsuse alla liigutuvat alateemat. Michele Rizzo tantsulavastus kandis lisaaktsendina pealkirja «Rütmis lahustumise hääl». Pealkiri on tabav, sest kus mujal on võimalik rütmi sulanduda kui mitte klubisaalis, mida «Higher» etendada püüab.

Pimedas ruumis vilguvad taamal kollased tulukesed. Muutuvad eredamaks ning seejärel kustuvad. Silmad harjuvad hämarusega ja nii näeb tantsijaid, lisaks Rizzole veel Juan Pablo Camarat ja Max Goranit, küllaltki sarnaselt, ettevaatlikult laval ringi liikumas. Nad justkui kompavad ja soojendavad end tõeliseks kulminatsiooniks ette. Tagasihoidlikku tammumist saadab Lorenzo Senni loodud muusika. Nagu klubidele omane, algavad heliteose esimesed noodid pigem sissejuhatavalt, minimalistlikult. Aja möödudes intensiivistub muusika, lisandub kiirust ja bassi ning tantsijad rivistuvad kõrvuti, lastes jalgadel mõnekümne minuti jooksul etendada küllaltki keerulist koreograafiat.

Hoolimata sünkroonis liikumisest peegeldub iga tantsija kehakeelest eripära. Rizzo väljendub ekspressiivselt oma minimaalsuses, Camara liigutused pulbitsevad energiast ning Gorani jalad libisevad põrandal ettevaatlikumalt. Rütmi lahustuvad lõpuks kõik, säilitades osatise individuaalsuse, kuid samas alludes klubimuusika loogikale lasta eufoorial end juhtida.

Viitan filosoof Julia Kristeva ütlusele, et maailmas on identiteedikriiside aeg, mille ületamiseks tuleb leida üles õige hääl ja keel. Rizzo pakubki selleks tantsu, olles ammutanud uurimustööks inspiratsiooni klubikultuurist ja reividest. Just seal omandavad aeg ja sotsiaalsed hierarhiad teise tähenduse. Õigemini, neil ei ole erilist tähtsust. Klubipõrand toimib nagu kirikupink. Sekundaarne on küsida oma naabrilt, mis tööd ta teeb. Esmane on millelegi ülevamale allumine.

18.11.2020 20.11.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto