Gruusia läbi grusiini silmade

Nii arutletakse lehmakarjatamise üle. Kätega žestikuleerimine on meil loomulik osa omavahelisest vestlusest. Isegi hääle tõstmine pealtnäha tühja-tähja peale on täiesti tavaline. FOTO: Georgi Beltadze

Olen püüdnud elu nii seada, et saaks käia vähemalt korra aastas oma isade maal – Gruusias. Mitte ainult seepärast, et hoida korras meie perekonna valdusi, lävida oma lähedastega lähemalt kui muidu või üldse puhata lõõmava päikese all ja tunda samal ajal mõnu kõditavast tuulisest ilmast... Sel sügisel sai neid asju veel rohkem nauditud: kui mujal möllas pärgviirus, siis üleval mägedes tundsin mitme nädala jooksul, et elan kusagil teises maailmas. Alles puhkuse lõpus hakkas ka seal asi uuesti käärima... Aga muidu lendan sinna ikka, kuna seal on lihtsalt mu kodu.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Möödunud aastad on siiski näidanud, et puhkuselt naastes tuleb mingil hetkel keegi toimetusest minu juurde ja püüab mind nõusse rääkida, et kirjutaksin reisikirja oma puhkusest. Mul on selliste pakkumiste peale alati tekkinud tõrge, sest mida ma ikka oma kodust kirjutan. Ei ole näinud, et saarlastest-hiidlastest kaastöötajaid niimoodi pitsitataks. Aga hea küll. Seekord sai lubadus antud ja püüangi Gruusiat teise nurga alt näidata.

Nii arutletakse lehmakarjatamise üle. Kätega žestikuleerimine on meil loomulik osa omavahelisest vestlusest. Isegi hääle tõstmine pealtnäha tühja-tähja peale on täiesti tavaline. FOTO: Georgi Beltadze
18.11.2020 20.11.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto